Karsklasena firma jõulupeol: appi, miks kõik nii lapsikult ja kiimaselt käituvad?!
Näiteks keskealine kiilanev IT-mees, kes tööl on alati sõbralik ja avab isegi naistele uksi. Talle meeldib rääkida poliitikast ning ma pole teda kunagi näinud vihasena. Peol jõi ta aga end nii täis, et kukkus isegi ühe laua otsa ja tõmbas sealt lisaks linikule kaasa ka vaagnad söögiga. Nii ta siis lebas põrandal, munarullid keset õhetavat punast nägu. Ta ei adunud sedagi, et on ju ise süüdi, vaid hakkas karjuma, et laud oli viltu. Noo tõesti. Hiljem pidid meeskolleegid ta takso peale tirima.
Sekretär hakkas ülemust musitama
Veel üks pikantne näide oli meie 20ndates sekretärineiu, kes tööl mängib alati malbekest. Olen alati arvanud, et see pigem vaid pealiskaudne teesklus ja nüüd sain sellele kinnitust. Pärast teab mitmendat rummikoksi kukkus ta kõigile põlve peale ronima. Oma otsese ülemusega läks tantsimagi ja kukkus seal teda põse peale suudlema. Kõrvalseisjad vaatasid jahmunult pealt, aga keegi ei hakanud sekkuma ka. Ma ei tea, mis temast edasi sai, ta kuulutas peo jooksul sada korda, et tahab minna veel klubisse edasi. Edasiminejaid oli kindlasti veel. Näiteks niigi igapäevaselt nilbe kolleeg Madis, kes pidevalt rõhutas, kui uhke auto tal on ning kuidas ta ikka murrab naisi kui metsa. Täpselt sellist väljendit
ta kasutaski: murrab naisi kui metsa.
Ma tundsin, et olen väga vales kohas. Sellisel peol tulebki vist end purju juua, et veidigi nautida. Ei ole just põnev, kui mõni joobes töökaaslane istub su kõrval ning muudkui vatrab. Tahab terve oma eluloo ära rääkida ja veel veidi otsagi. Kui talle öelda, et lähed nüüd vaatad veidi ringi, siis püsib ikka sabas kui magnet. Ja loomulikult uurivad kõik, miks sa ometi ei joo. Eestis on alkoholitarbimine ju elu osa. Pidin oma kümme korda seletama, et ma olen praegu antikate peal ega saa juua. Kümnenda korra ajal tahtsin juba käega lüüa ja minna nõuda endale klaasitäit viina, aga suutsin end ikkagi tagasi hoida.
Mu kirjeldused võivad tunduda liialdusena, aga kes vähegi mõnel firmapeol kaine peaga käinud vast mõistab. Aga mõneti pean rõõmustama, vähemasti ei saanud ma ise mõne lollusega hakkama. Esmaspäeval tööle minnes oli ikka väga palju punastavaid nägusid. Ilmselt osa inimesi täpselt ei mäletanudki, mida kõike nad tegid.
Hommikune reality check — appi, kelle voodis ma olen
Tragikoomilisem näide on mul aga oma tutvusringkonnast. Hea sõbranna Kelly rääkis, kuidas ta oma ettevõtte üritusel liiale läks. Ta tegi juba enne pidu paar kokteili ja kui peol veel veini kaanima hakkas, siis polnud enam palju vaja. Ta ärkas hommikul peavaluga ja mõtles, et kus ta nüüd üldse on… Selgus, et oli kolleegi juures voodis. Pidu oli läinud nii hoogsaks, et kulmineerus voodis. Kelly ütles, et seksi ta väga ei mäletagi, kuna oli nii audis. Ta ohkas ja ütles: jõulupeod on saatanast.
Elu näitab, et on tõesti.
Hea lugeja, jaga oma kogemusi firma jõulupidudest. Kas tõesti läheb osadel kolleegidel pidu nii käest ära?
