Kas ämmast peab tingimata saama "teine ema"?

Üks lugeja, nördinud ja vihane ämm, just kirjutas, kuidas minia on liialt hakkaja ning oma nina igale poole topib. Mulle tundub, et minu elus on just vastupidi. Nimelt üha rohkem ja rohkem tunnen, kuidas ämm püüab end minu/meie ellu sekkuda. Ja ma pole enam kindel, kuidas käituda.

Ma olen harjunud, et teised pereliikmed austavad üksteise privaatsust. Ma olen harjunud, et pereliikmed liialt minu ellu ei sekku. Kui mul on mure või vajan nende abi, siis ma küsin seda. Kui on midagi olulist öelda, siis ütlen. Suhtleme piisavalt, aga nii, et keegi end liialt ahistatuna ei tunne. Aga siin, oma „uues" perekonnas tunnen, kuidas kaks eri maailma omavahel kokku põrkavad ja kuidagi ühist keelt ei leia.

Ma olen näiteks isegi hakanud oma käsitöö asju peitma, sest ma tean- niipea, kui ämm külla tuleb, haakuvad tema näpud kui magnetina näiteks mu poolikut tikkimistööd luba küsimata lahti lappama ja uurima. Mul poleks midagi selle vastu, kui ta vaid küsiks, kas tohib? On seda tõesti siis palju tahetud?

Käisin just ämmaga ühel väljasõidul. Nimelt oli meil pulmadega seoses vaja saada hollandlase rahvusvahelist sünnitunnistust ning selleks tuli ette võtta teekond Saksamaale. Hollandlasel oli palju tegemist, nii oli ämm nõus ise minema. Mina läksin kaasa, sest siiamaani polnud ma veel oma elukaaslase sünnilinnas käinud. Ilm oli ka ilus ja Saksamaa odavad hinnad ahvatlesid, seega igati asjalik väljasõit.

Küll aga tuli selle väljasõidu ajal ka paar tundi ämmaga kahekesti autos veeta ja enamjaolt kippus see pigem „piinlik vaikus” kui lõbus jutuajamine olema. Minul on jutustamisega omad piirangud: kui ma end seltskonnas eriti mugavalt ei tunne, siis ma eriline latatara ka ei ole. Ja millegipärast ämma seltskonnas tunnen ma end alati pisut ebamugavalt. Ma pole veel lõplikult aru saanud, millest see tuleb. Ilmselt tuleneb see sellest, et oleme lihtsalt liialt erinevad ja peale ühe inimese, hollandlase, meil suurt midagi ühist ei ole. Ja asjaolu, et minust saab tema „armsa pesamunakese” abikaasa, ei aita ka eriti. Emad ja pojad, nende omavaheline suhe on ju kurikuulus.

Ämm on varemgi kurtnud, et hollandlane talle enam asju ei räägi (minu Hollandi kolimine tuli talle suure üllatusena, kihlumise uudis samamoodi, läbi mitme inimese). Varem olevat ta kogu aeg kõigest rääkinud. Seda siis ämma sõnul, hollandlane ise väidab, et ega ta varemgi kõike emale rääkinud. Lihtsalt hollandlane lobiseb üldse väga palju ja nii võibki jääda mulje, et räägitud saab kõigest. Igatahes oli varem ämmal selline tunne, et tema on kenasti kõigest informeeritud ja nüüd, kui temale millestki pole räägitud, läheb kohe üks hädaldamine lahti.
Näiteks kõndisime Saksamaal ühest juveelipoest mööda ja ämm küsis, kas meil sõrmused juba ostetud on. Vastasin, et jah. Ja koheselt tuli etteheitev „aga minule pole ta küll midagi öelnud!” vastus. Ma ei osanud sellele muudmoodi reageerida, kui ühmata: „Ja miks peakski?” Ostsime sõrmused ära, jah. Ja mis siis? Pole ju suurem asi, mida kohe emale kellama minema peaks. Aga ämma sõnul olevat tema poeg talle ALATI rääkinud, kui midagi ostis. Ja nüüd, mõtle ometi, ema ei teagi, et meil pulmadeks sõrmused ostetud on.

Teema võeti üles veel hiljemgi, teel koju. Et kas ma siis oma vanematele samamoodi kõigest ei räägi? Ei räägi jah, kõigest ei saagi ju alati rääkida. Ja minu arust aegajalt koju helistades on muudki rääkida, kui viimase aja ostudest.

Samuti küsis ämm, ega me juhuslikult kord Eestisse plaani kolida. Ma saan aru, ta kindlasti muretseb, et äkki viin ma ta kalli pojakese tema juurest (4 km pole eriline vahemaa, eriti kui minu vanemad on 2000km kaugusel) minema. Ja mis siis, kui olemegi? Kas ta tõesti arvab, et hakkan seda nüüd talle autos sõites seletama?

Minult on isegi küsitud, miks ma ei ürita ämmaga pisut soojemaid suhteid luua. Ma tean sõbrannasid, kes täiega naudivad oma ämma seltskonda ja jutuajamisi. Ja omal moel on mul isegi pisut kade meel seda kuulda. Aga vaid õige pisut. Ma arvan, et minu jaoks on pisut blokeerivaks asjaoluks just see „ämm= mehe ema” faktor. Ämm on ämm ja kogu lugu. Ämm ei ole mu uus või teine ema. Ämm ei ole sõbranna. Ämm on mehe ema ja meievahelises suhtes on see teadmine just see „miski”, mis ei lase suhtlemisel piisavalt isiklikuks ja lähedaseks minna. Eriti siis, kui mulle pidevalt meelde tuletatakse, et mu elukaaslane on oma ema „väike kallis pesamunakene”.