Kas elu mõte on tõesti söögis?
Ma kahjuks ei mõista, kuidas saab söögi rolli elus üle tähtsustada. Arvatavasti sellepärast, et ma pole iialgi piisavalt paks olnud. No nii üle saja kilo.
Aga tuleb välja, et saab ikka süüa küll, sest enamik saates osalejatest kaaluvad üle 100 kilo.
Kui süüa kõht „korralikult“ täis, siis muutun ma laisaks ning ma ei tahagi muud teha kui diivanil lesida ja telekat vaadata. Ja kui juba telekat vaadata, siis on ju mõnus midagi kõrvale näksida. Nii et tekibki suletud ring, millest kaalukatel saates välja murda aidatakse.
Samas ega neid ahvatlusi ja võitlust söögiga ekraanil nii palju ei näegi, pigem ikka saates osalejate omavahelisi suhteid ja ohtrat trenni. Nagu ütles õigesti Andrus P, et isegi tippsportlased ei tee päevas nii palju trenni, nagu kaalukatele päevakavas on määratud. Aga nagu selgus, siis üksi trennist jääb kaalukaotusel väheks.
Kui ma võrdlen tunnet, mis mind valdab pärast mõnusat kõhutäit või näiteks pärast mõõdukat trenni, siis kindlasti on viimane rohkem väärt. Kas tõesti kaalukatel ei ole paha oma liigseid kilosid kaasas kanda, kas ei ole kõhus raske tunne ega kehas energiavaegus?
Kaalulangetamise raskusi oli juba näha, kaalu kiire langus esimesel nädalal sai tagasilöögi ning ka söögilauas ei suutnud paljud ahvatlustele vastu panna, mis on loomulik, kui mõelda, kuidas kaalukad seni toitunud on.
Ma tõesti ei mõista, miks inimesed ennast nii paksuks söönud on. Kas tõesti ei tule ette piiri, mingit hoiatavat teadet ajust, et nüüd aitab ning käes on viimane piir, millest üle astuda ei või. Või ootavad nad nii-öelda müstilist homset päeva, millest alates kõik peaks hakkama muutuma.
Ma ei kujuta ette, mis saab kaalukatest pärast saate lõppu, kas nad suudavad valitud teele kindlaks jääda ning oma lahjenenud keha sedavõrd väärtustada, et mitte taas kaalus juurde võtta. Vaatame saadet ja saame näha.
