Kas hoiate alles eksidelt saadud kingitusi või nende asju?

Emotsionaalse (või peaks ma ütlema „liigemotsionaalse”?) inimesena hoian ma alles palju asju, mis mingit ilusat hetke meenutavad. Rootsist isa toodud võtmehoidja minu Belfasti kodu võtme jaoks. Sõrmus mu sõrmes, mis kuulus kord vanaemale, keda ma paraku kunagi näinud pole. Triiksärk, mis oli kord mu venna oma. Kõik emotsionaalsed mälestusesemed, küll peamiselt perekondlikud. On ilus ja armas hoida alles lähedaste inimeste kingitusi või nendega seonduvaid asju. Eriti kui elad neist kaugel.

Aga kui muude asjade seas on kasutusel ka ekskallimalt saadud ehted, fotoalbum on täis pilte, kus oma eelmise/eelmiste poiss-sõpradega lõbusalt aega veedad ning kummutisahtlis on T-särgid suuruses XXL, mis ilmselgelt pole sinu suurus? Kas tegu on kõigest asjadega või on varjatult kumamas minevikust mitte lahtilaskmine?

Minul on ka hunnik asju, mis seostuvad küll ühe, küll teise ekskallimaga, aga siiski vaatan neid kui asju. Ilusaid asju, mis natuke meenutavad minevikku, aga siiski vaid toredaid hetki. Ei muud. Ei heldimust. Ei kaotatud armastuse ning armastatu tagasisoovimist. Vähemalt enam mitte… Näiteks numbreid suuremaid T-särke on mu riiete hulgas päris mitmeid. Kannan neid üliharva, kappides asju sorteerides kätte sattudes ei tekita need erilisi emotsioone. Lihtsalt tore on neid omada. Ilma erilise tagamõtteta.

Sama lugu ehetega. Neid juba ära viskama ei hakka. Või ära kinkima. Kuigi pean tunnistama, et olen ise küll „taasringluses” olnud ehteid kandnud- sõbranna ei suutnud oma vägivaldse mehe kingitusi neutraalselt vaadata ning andis need mulle. Kingitud asju edasi kinkida pole ilus, aga tarbetud kingid on ikka mõttekas edasi kinkida- siis on see juba kellegi teise probleem (mõttetera minu parimalt sõbralt). Ja pikaks ajaks mul neid nagunii kandmiseks ei olnud, kord suures rahahädas sai need kulla kokkuostu müüdud. Vähemalt oli neist lõpuks ka päriselt kasu. Konkreetne, rahaline kasu.

Fotod on omaette teema. Kui igalt pildilt jobuks osutunud ekskallim välja lõigata või pilt pooleks rebida, jääks mul hunnik fotoalbumeid lihtsalt pooltühjaks. Mulle meeldib mõelda, et fotod pole süüdi. Kõigest asjad, need ju valu ei tunne. Seda küll. Aga et tegu ongi kõigest asjadega, siis las need olla. Meenutavad häid aegu, mis loodetavasti on olnud head õppetunnid ning teinud minust selle, kes ma praegu olen. Kogenum ning targem. Seda just täna.

Vahel on küll tunne, et oma lõputute seletamistega võitlen vaid tuuleveskitega. Sest küsimusi, miks on pildialbumites fotod minust ja eksmeestest, miks ma ikka eksabikaasa perekonnanime ning abielusõrmust kannan, neid kuulen ikka ja jälle. Liigagi tihti. Justkui uue elu elamine oma uues maailmas poleks parimaks tõestuseks, et minevikku taga ei nuta.

Õnneks jagab minuga sama arvamust mu kallis sõber Alejandro. „Hoian alles samamoodi ilusaid ja praktilisi kingitusi, mis eelmiste tüdrukutega seonduvad”, kinnitab ta. Lõunamaa temperamendile omaselt eeldaks temalt küll peale lahkuminekut tõelist tulevärki, riiete põletamist ning fotode puruks rebimist. „Asjad on suvaliselt kuskil sahtlis ja ära võin ma need visata lihtsalt ootamatus koristamistuhinas. Nii et kui keegi peaks tagasi tahtma oma kingitud asju või ühiselt tehtud portreefotosid, siis mul neid mingi hetk suure tõenäosusega enam pole”, ütleb Alejandro naerdes. Taaskord niiöelda taaskasutus, seda küll äraviskamise näol. Uue energia saavutamine vanast vabanemise teel. Ühtlasi pidi selline omamoodi sõbralik lahkuminek üsna tüüpiline olema Portugalis. Miks mitte isegi seda üle võtta? „Ja ma ei arva, et sina oma endist meest tagasi tahad. Ilmselgelt meeldib sulle häid mälestusi alles hoida”, sõnab ta mulle silma pilgutades. Vähemalt keegigi mõistab!