Esimene mõte on — minu isa on alati ülilahe olnud. Ja enamikud, nüüdseks ekskallimad on sellest tasemest kõvasti allapoole jäänud, kohe väga-väga. Mu isal jagus alati minu jaoks tähelepanu. Ja mitte ainult minule — kurta ei saanud ei mu vennad, tädilapsed ega meil vahetpidamata ringi hängivad sõbrad. Isa olemasolu on minule alati nii normaalne ning loomulik olnud. Nii loomulik, et pea igas vestluses suudan ma ilmselt oma isa mainida ning kõik näevad, kui lähedased me olime. Olin juba väiksest peale tõeline issi tütar, pole kahtlustki. Ja mulle on see kohati pisut negatiivsena kõlav tiitel alati meeldinud — minu isa oli minu sangar! (Ja ükski mees pole siiani mu sangar olnud, seda kohe kindlasti). Kasutan minevikku, sest elu on mind viinud (hea küll, ise läksin ikka) kodust kaugele, teise riiki lausa ja isal on pikemaajalisem paranemine käsil. Nii oleme elu keerdkäikude tõttu üksteisest ja oma eludest kaugel… Aga mälestused jäävad.

Oma isale mõeldes meenuvad veel alati tema naljad ja lood, mida talle meeldis ikka rääkida. Paljulugenud ja -näinud, tal on alati olnud, mida öelda. Ja tolerantsus. Ma ei mäletagi, et ma oma hullude (loe: täiskasvanuelu) tempudega teda kuidagi närvi ajanud oleks. Ikka on ta püüdnud mõista, mitte hukka mõista. Kui paljud mehed on üldse sellised? Jah, minu hollandlane annab mulle ka palju vabadust ja peamiseks juhiseks on „tee, mis tahad- peaasi, et ise rahul oled!” Küll aga püsib tema kohatine võimetus mind täielikult mõista: ilmselt tuleneb see meie erinevast lapsepõlvest ning killukesest kultuurilisest erinevusest.

Ka vanusevahe „probleem” pole kindlasti mingi isakompleks, kuigi seda nii mõnigi sõbranna omal ajal kahtlustas. Nimelt on mul juba väga noorest vanusest saati ALATI endast vanemad poisid meeldinud. Kohe tunduvalt vanemad. Mida aeg edasi, seda vanemad mehed huvi pakkusid. Siiamaani pakuvad nad mulle rohkem huvi, närtsima kippuvast välimusest on nende elukogemus ning enesekindlus palju atraktiivsem. Ja eks ma ole alati oma „noore austaja” rolli ka nautinud. Küll aga on kummalisel kombel suurem osa minu kallimaid (või siis lihtsalt „fänne”) minust just nooremad olnud — nii esimene tõeline poiss-sõber, nüüdseks eksabikaasa, samuti on mu hollandlane aastakese noorem. Ja kuigi mu isa on samuti emast pisut noorem, siis olen alati arvanud (ja lootnud), et oma mees saab ikka selline vanem ja targem olema. Aga ega praeguse suhtega kurta saa, tühja sest vanusest…

Pea kõigil minu eelmistel kallimatel on aga olnud üks omalaadne ühendav tegur — enamikel on olnud endal mingi isa probleem, peamiselt siis isa puudumine lapsena üles kasvades. Ka mu hollandlane kasvas isata ja vahel tunnen end isegi pisut ebamugavalt. Seda siis kui jälle oma isast või meie ühistest seiklustest räägin ja tean, et teinepool mind täielikult ei mõista. Või kardan sisimas, et ta tunneb isegi pisut kadedust või kibestumist — minul oli ja on endiselt miski, mida temal ei ole. Kas on normaalne end ebamugavalt tunda, sest minul oli normaalne lapsepõlv? Sest mina tean, mis tunne on isa õlgadel vabaõhukontserti nautida, metsas rattaga sõita, pesakastides linnupoegi rõngastada või koos loomadele talvel toitu viia. Ja kahjuks ei saa ma neid mälestusi ehedalt jagada kellegagi, kelle jaoks isa seostub teadmisega „minu jaoks isa pole olemas”. Isa olemasolu tähendab minule palju tähelepanu, hoolimist ning respekti. Jah, seda eeldan ma ka oma armastatul t- selles suhtes peavad nad tõesti sarnased olema. Kallis isa, tänan, et olemas oled. Head isadepäeva sulle!