Kas naistepäevalilled (või nende puudumine) näitavad tõesti suhte tugevust?

 (32)
Kas naistepäevalilled (või nende puudumine) näitavad tõesti suhte tugevust?
Scanpix

Naistepäeva on ikka kiidetud, kunagise riigipüha hiilgust lausa taga nutetud. Mäletan veel lapsepõlvest, kuidas nõukaajal naistepäev ikka suur sündmus oli — klassivennad pidid meile kaarte meisterdama, õhtul saime emaga isalt lilli ja terve päeva ülistati naiseks olemist. Hiljem tuli emadepäevakultus, sellega koos emade ja emaduse väärtustamine lihtsast ning probleemidevabast naiseksolemisest. Ainult et… mulle meeldiks rohkem, kui mind peetakse meeles ja tunnustatakse rohkem minu enda ning minu tegevuste pärast, mitte naiseks olemise tõttu. See viimane on nagunii miski, mida ma ise ei ole valinud. Lihtsalt juhtus nii.

Eesti poistele õpetatakse juba lapsena, et tüdrukuid ei tohi lüüa ja manitsetakse neid ust piigadele/ naistele avama ning trollis istet pakkuma. See on meie jaoks nii normaalne ning kordagi ei mõtle, et viisakusreeglid sõltuvad tihti sellest, oled sa poiss/mees või tüdruk/naine. Seda tunnen ma eriti selgelt oma uuel kodumaal, Hollandis. Siin on selgesti tajutav, et inimesi nende soo (ja ka muude kategooriate) järgi ei lahterdata ning ning kõiki koheldakse võrdselt. Kui algul võttis mind mu hollandlase järsk ütlemine „mina küll naistele spetsiaalselt ust ei ava!” sõnatuks, sest elementaarse viisakuse alged olen kodust kaasa saanud ning isa ja vendade käitumine on seda alati toetanud. Tegelikult on aga selles ütluses ja käitumises juhtmõtteks: kui oled viisakas ja abivalmis, siis kõigi, mitte ainult naiste vastu. Ja pean tunnistama, et mulle on selline käitumine üsnagi sümpaatseks saanud.

Seotud lood:

Aga tagasi naistepäeva ja selle peamise probleemi — kuidas sel päeval lilli saada? — juurde. Enamik mehi muidugi ikka need üksikud korrad aastas suudavad oma naistele või kallimatele lilli tuua. Naistepäev on vist lihtsamini meeles püsiv, seda saab vajadusel teistelt üle küsida. Aga proovi sa teistelt uurida, et „kuule, millal ma oma naisega tutvusingi?” või et „ega sa juhtumisi tea, millal tal sünnipäev on?” või „kas mäletad, millal meie pulma-aastapäev oli, sa veel käisid ju pulmas?” Ja nii saab 8. märtsil interneti sotsiaalmeedias näha pilte lillekimpudest, mida „minu kallis mees tõi, milline SUUR üllatus”. Üllatus? Et oskas kalendrisse vaadata ja lillepoodi kõmpida? Seda oskab igaüks…

Ma ei tea miks, aga mu hollandlane on ka kuidagi selline „ei-söö-ega-too-lilli” tüüp. Mitte et ta halb mees oleks, kaugelt sellest. Ta on tähelepanelik, teeb komplimente, ütleb mulle iga päev, et armastab mind. Aga ikkagi oleks tore, et ta muudele väikestele tähelepanekutele lisaks (nt McDonaldsist mulle jäätisekokteili toomine või õige pizza tellimine) ka poes käies ühe kimbu lilli kaasa haaraks. Lilled on siin odavad ja ostmiseks igal pool saadaval. Aga millegipärast ei oska ta seda näha (ja ostunimekirja juba lillede ostmist kah ei tahaks kirjutada). Väidetavalt korra, ÜHE KORRA olevat ta isegi mõelnud mulle lillede ostmisest. Seda siis, kui ma talle esimest korda Hollandi külla tulin ja ta mind lennujaamas ootas. Aga siis sai praktiline mõtlemine võitu, sest „no kus ma need lilled pärast panen, tagasi koju (sel ajal veel Belfasti) minnes ju kaasa ei võta.” Ja nii jäigi, rohkem pole ta isegi mõelnud sellele, vähemalt nii mulle tundub.

Muidugi on mul sõbrannasid, kes seda nüüd lugedes hirmsasti pettuvad minu (nende arvates muidugi) ideaalseks peetud romantilises suhtes ja käsiks selline ebaviisakas jobu kohe maha jätta. Nii ju ometi ei saa olla! Olgu mees, milline tahes, aga lilli peab tooma, uksi avama ja mantli selga aitama (ilmselgelt neid kõiki asju mu hollandlane ei tee). Aga need on minu jaoks kõik väikesed detailid. On ju olnud minevikus mehi, kes, tõsi küll, tõid lilli naistepäeval ja peale korduvat meeldetuletamist suutsid isegi sünnipäeva meeles pidada. Aga ülejäänud aasta olid joomine ja (jooma)sõbrad ja meeldetuletused „miks-sa-küll-ei-ole-selline-nagu-teiste-meeste-naised” tänitamine palju olulisemad kui mina. Need mõned korrad (meeldetuletatud) lillede toomist ei tee ülejäänud aja sitapeaks olemist ju tasa…

Nagu arvata võite, ei saanud mina ka sel naistepäeval lilli. Ei saanud sõbrapäevaks, ei saanud sünnipäevaks, ei saanud kaduneljapäevaks. Ja pole üldse probleem. Sest kenad, värsked ja vaasis kaua ilusana püsivad lilled on mul kogu aeg kodus olemas, iga päev. Ise ostan. Ostan just sellised nagu tahan. Ja ostan hollandlase raha eest!