Miks ma sellest kirjutan? Loomulikult on enamike jaoks tegu normaalse asjaga, lapsed ja mähkmed käivad koos. Aga minu jaoks on olnud oluline hoida oma elu võimalikult lastevaba, seda ka lapsehoidmise teemal. Lapsed minu ellu ei kuulu ja kõik sellega kaasnev samuti mitte. Pealegi, mind kipuvad sellised asjad nagu kakased mähkmed või tatised ninad üldsegi oksele ajama.

Lastevihkajast sai lapsehoidja…

Kuigi minu kasvav vastumeelsus laste vastu on aastatega üha süvenenud, siis pole tittede kantseldamine mulle üldsegi mitte uus asi. Üllatus? Tegelikult hoidsin oma ristiema väiksed põnne üsna noorelt, nii varateismelisena ja üllataval kombel sain siis isegi hakkama. Muidugi, mähkmevahetus tööülesannete hulka ei kuulunud ja kui kellelegi mingi „õnnetus” ka juhtus, siis pidi ta seal omas mahlas marineerima niikaua, kuniks vanemad tagasi olid. Minu asi oli neile lutipudel kätte anda ja lapsed elusa ning tervena hiljem üle anda.

Aastaid hiljem, siis kui minu lapsevaenulikkus juba sõpradele-tuttavatele teada oli, pidin ma olude sunnil Au Pairiks hakkama. No midagi ei olnud teha, õppelaen ja krediitkaart tahtsid maksmist, aga minusugusele tööd ei olnud. Ja kuigi mõte igapäevasest lastehoidmisest hirmutas mind rohkem kui Keskerakond, ei olnud mul muud valikut. Pealegi, oma tuba ja tasuta söök olid sellise tööga garanteeritud. Mu sõbrad küll naersid (ilmselt suurest šokist), kui mu uut ametivalikut kuulsid — kes tundis kaasa mulle, kes minu poolt hoitavatele lastele. Uuele perele rääkisin oma suursugustest edusammudest noorena lapsehoidmisest ja nii see läks. Keegi ju ei küsinud otse ka, et „oled sa kindel, et sulle lapsed üldse meeldivad? Miks sul endal siis lapsi pole, ise juba 29 aastat vana…”

Lapsehoidmisel olen püüdnud järgida tava — käitun nii, nagu laps minuga käitub. Kui laps on võimeline iseseisvalt omaette mängima, lasen seda teha niikaua, kui võimalik. Kes riiakas on ja kähmlema kipub, saab minult kah vastu kukalt nii, et silm ka ei pilgu. Ja kõikvõimalikud häirivad olukorrad püüan lahendada nende eemaldamise teel. Kui ikka majas on hunnik tilisevaid ja ludisevaid mänguasju, siis vaikselt käin ma neil „off” nuppu vajutamas või patareisid ära võtmas, vajadusel peidan kõige tüütumad mänguasjad üldse hoidmise ajaks ära (seda viimast teen ka külas käies). Pealegi, ma ei saa aru, kuidas need lõputult üürgavad mänguasjad üldse head on? Võibolla väga titestaatiumis nad natuke stimuleerivad ja arendavad kuulmist, aga lõpuks peaks ju see müra ikkagi kõrvakuulmist kahjustama hakkama. Või olen ma pideva müra kahjulikkusest valesti aru saanud? Aga noh, mida mina ka „arendavatest mänguasjadest” tean…

Vahel, kui keegi jälle tuleb jutuga, et „oi, sinust saaks nii hea ema!”, siis ma lasen sel mõttel veidi kaugemale minna. Näiteks kuidas mu laps oleks siis sisuliselt kõnevõimetu, sest mina ei viitsi lastega rääkida ega nende lalinat kuulata, lõpututele küsimustele vastamisest rääkimata. Või kuidas mu laps hakkaks juba esimeste sammude õppimisel end kööki asutama, sest minu kokakunst pole küll piisav ühele lapsele tervisliku toidu tagamiseks. Seda muidugi juhul, kui mu lapsele poleks üldse probleem istuda üksi vaikselt nurgas, jogurtitops käes. Või näiteks asjaolu, kui mu lapsel ei vea geeniloteriil ja ta ei saagi oma kena isa välimust, vaid hakkab välja nägema nagu mina lapsena. Pole just kõige ahvatlevam lapsepõlv, ometi teised nii siiralt usuvad, et minulgi peaks üks või paar põnni jalus tolgendama.

Minusugust lapsehoidjat küll kellelegi ei soovitaks

Mulle on soovitatud isegi adopteerimist, et siis saab võtta lapse, kel mähkmetevahetus minevik ja iseseisvalt vetsus käimine selge. Ja Hollandis lähevad nad juba nelja aastaselt kooli, et siis saab varakult lapse „jalust ära”. Aga kui see nelja aastane just iseseisvalt hommikul üles ei ärka, omale putru ei keeda ja siis kooli poole ei astu, ma eriti nõus ei ole. Ei viitsi nagu…

Terve pikk tööpäev lapsehoidmist möödas ning minust sai Mary Poopins ilma oksele hakkamata. Noh, teiste last on ikka kergem hoida, sest niipea, kui tööpäev läbi, on mul täiesti suva, mis edasi saab. Näiteks, et laps magas minu õnneks 3,5 tundi lõunaund, seetõttu hoiab aga ilmselt öö otsa oma vanemaid üleval, ise energilisena ringi joostes. Tegelikult pean lausa tunnistama, et mu sõbranna on ikka eriliselt vapper tegelane. Ta teab minu lapsepõlgust ja oskamatust ning ometi ei kõhelnud ta ilmselt kuigi kaua, kui mind omale appi palkas. Mina endasugust lapsehoidjat isegi ei kaaluks. Iseend ma küll kellelgi teisel palgata ei soovitaks.