Kas su laps on valmis üksi kooliteed käima?

Meie laste turvalisus on miski, mille peaksime alati ja tingimusteta esikohale seadma, samas ei saa me neid ju elu lõpuni vati sees kasvatada. Enamikel lastel on koolitee esimene marsruut, mis neil üksipäini läbida tuleb. Kas ja millal on laps selleks aga valmis ja mida saaksime meie ära teha, et see teekond oleks võimalikult turvaline?

Liiklusohutus

Kui palju jääb lapse kodu ja koolimaja vahele ülekäiguradasid, on need märgistatud vaid sebraga või on abiks ka foor? Kas kasutada tuleb ka ühistransporti ja kas laps teab õigeid peatusi? Kõige kindlam oleks koolitee koos lapsega mitu korda läbi harjutada: esmalt juhid samme sina, hiljem lased aga lapsel otsustada, millal teed ületada (hoides olukorral loomulikult silma peal), millisele ühistranspordile astuda, kus peatuses maha minna jne. Küll sa näed, kui laps on teekonnaks valmis.
Kui kindel marsruut on selgemast selgem, oleks kasulik teha talle selgeks ka mõni alternatiiv (kui kasutada teist transpordiviisi, keerata ära mõnest teisest tänavast vms. Iial ei tea, mis teele võib sattuda ja vahel võib lapsel olla soov või vajadus kasutada teist teekonda.

Võõrad

"Ära räägi võõrastega ja ära mine nendega kaasa," on õpetussõnad, mis iga vanem oma lapsele pähe peaks kulutama. Tõesti, on võõraid, kes last kõnetada võivad ja endast ohtu ei kujuta, kuid pika elukogemuseta lapsel võib puududa piisav võime inimesi hinnata nii, nagu seda teeme meie, kellel aastad on kõhutunnet arendanud ja kes me oleme võimelised tegema loogilisi järeldusi (näiteks, et vanadaamikesed on üldiselt ikka ohutud). Kõige kindlam olekski soovitada lapsel võõrastest hoiduda, kuid anda samas talle vajadusel siiski võimalus abi paluda.
Kui näiteks ühistranspordis hakkab keegi last tülitama või end tema lähedale nihutama, soovita lapsel otsida mõni teine täiskasvanu, minna tema juurde ja paluda abi. Sest paraku elame me ühiskonnas, kus teise häda tihti ei märgata või ei taheta märgata, kuid kui su juurde astub laps ja ütleb, et ta kardab, ei tohiks see kedagi külmaks jätta.

Vargad

Kahjuks on taskuraha ja mobiiltelefonidega lapsed varastele magus saak, ent on palju, mida saad ära teha, et nii laps kui tema vara jääksid puutumata:

• Ära anna kunagi lapsele kaasa rohkem raha kui tal sel päeval tarvis võiks minna;
• mobiiltelefon, raha ja koduvõtmed võiksid olla seljakoti peidetud sahtlis, mitte välimises lukuga taskus. Külmemal ajal oleks neile kõige kindlam koht paelaga kaelas, jope all peidus;
• mobiil võiks ühistranspordis, bussipeatuses ja teistes avalikes kohtades jääda peitu ja näppimata, mitte ahvatlusena väikestes kätes olla.

Ning lõpetuseks: parim, mida teha saad, on teada alati, kus su laps parajasti viibib. Õnneks on loodud võimalus mobiilis lapse asukohta näha, kuid kõige paremini töötab vana hea "anna teada, kui sa minema hakkad ja anna teada, kui kohale jõuad". Jah, pidevad "koolis", "kodus", "trennis" ning "lähen X juurde" sõnumid võivad tunduda tüütu kuluna, aga lapse turvalisus ja tema vanema südamerahu on miski, millele ei saa niikuinii hinda külge riputada.