Kas võib olla mitu Härra Õiget?

Mitu parimat sõbrannat mul on? No neli-viis ikka. Mitu hingesugulast? Neid peaks ka ikka viis-kuus olema. Mis mu lemmikvärv on? Lapsena oli roosa, pubekana must, nüüd on punane (aga ei roosa ega must ole kuhugi ära kadunud). Aga mitu Härra Õiget? Üks pluss?!?! Kui mõnele küsimusele saab olla mitu õiget vastust, siis miks peab Härra Õigeid vaid üks elu jooksul olema? Mina olen kindel, et neid õigeid inimesi, kes sinu kõrval elu jooksul on, võib mitu olla. Täitsa vabalt.

Teema hakkas mul peas keerlema siis, kui ühel mu sõbrannal kerge kriis tekkis. Nimelt on ta väga laheda kutiga juba ammu pikemaajalises suhtes ning nüüd valmistub pulmadeks. Ja mida rohkem tähtsündmus läheneb ning plaanid reaalset kuju võtma hakkavad (kleit olemas, lilled valitud, menüü degusteerimine tehtud jne), seda sagedamini tabab sõbrants end mõttelt „kas SEE mees on ikka see Õige?” Viimasel ajal avastab sõbranna end koos teiste vallaliste sõpradega väljas käimas ning ärkab hommikul oma voodist saapad jalas, peoriided osaliselt seljas, köögist oleks eelmisel õhtul (või siis pigem varahommikul) kah nagu orkaan üle käinud… Ja veel infokilluna meenub ohjeldamatu tantsimine, jutustamine ning dringitamine kenade kuttidega.

Nüüd on aga tulevane pruut mures. Et ega ta ometi niimoodi käitudes oma kallimat petnud ole ja miks üldse tal sellised „paanikahood” esinevad? Armastab ta ju väga oma tulevast meest, pealegi selline käitumine pole üldse talle omane. Ja poiss-sõber kipub teda peale järjekordset pidutsemisõhtut kahtlustavalt vaatama ning pärima, „mis sinul küll viimasel ajal viga on?”

Kuidas need aegajalt meeletuks vallaliseks kehastumine ning Härra Õige omavahel seotud on? Väga lihtsalt. Mina nimelt arvan, et aja jooksul me õpime, areneme ja muutume ning nii võib mingi hetk tunduda, et kunagi valitud/leitud kallim pole enam see, kes ta oli varem. Et varasema õhina ja elevuse tekitamise asemel tunned end rusutuna ja koos arenemise asemel on paigalseis või mis veel hullem, aeglane sügavikku langemine. Kas see tähendab, et kunagine Härra Õige polegi see kõige õigem olnud? Ei, üldsegi mitte. Sellel eelneval eluperioodil oli ta õige ja nii peakski mõtlema. Kui koos enam sellist tõmmet või arengut pole, nagu loodetud, tuleks sel Härra Õigel oma teed minna lubada ja loota, et Härra Õige Number Kaks (pluss) sinu ellu samuti tuleb. Just omal, õigel ajal. Keegi meist ju ei tea, mida me mõtleme, arvame aasta, kahe või kümne pärast. Hetkeotsused tuleb teha praeguseid teadmisi ja mõtteid arvestades. Kuidas selle jänese ja shampuse joomise asi oligi… Käib edukalt suhete kohta samamoodi.

Pealegi tundub, et kahtlused on õnneks kõigil, ka parimad meie hulgast on aegajalt mures, et kas tulevane ikka on see Õige? Et mis siis, kui valik on ikkagi kuidagimoodi, enda teadmata nihu läinud ja hiljem tuleb oma otsuseid kahetseda? Eks see „kas tõesti nüüd pean elu lõpuni sama mehega magama?” ole ka omamoodi hirmutav, ka kõige korralikematele ning kõrge moraaliga tüdrukutele… Ning kui tõepoolest aastate pärast peaks selguma, et need kaks, eelpool mainitud toredad inimesed siiski ühist eluteed enam jätkata ei saa, siis minu poolt jääb „no ju ta siis polnud see Õige” ütlemata. Sinnamaani olid nad üksteisele need kõige õigemad. Mina jään selle teooria juurde.

Praegu aga lohutan ma loomulikult oma sõbrannat, et antud hetkel muretseda pole millegi pärast. Tegu on ilmselgelt pulmade-eelse paanikaga ja senikaua kui „vaatad, aga ei katsu”, on kõik ju korras. Ei süümepiinu ega midagi, samas saad oma emotsionaalse paanika pidutsedes välja elada. Väike pidutsemine ei tee paha ning vallaliseelu taga nuttes meenuvad kiirelt ka üksildased õhtud ning OMA kallim on siis vaid suur õnnistus. Seda, et juba vanad eestlased teadsid, et „iga pott leiab kaane” ja mõnele potile sobivad lausa mitmed kaaned, ma mainima ei hakanud. Ei taha teise pulmadeärevuse paanikat veelgi suuremaks teha…