Kas võimalikule (tulevasele) ämmale on üldse võimalik meeldida?

 (59)
Kas võimalikule (tulevasele) ämmale on üldse võimalik meeldida?
Scanpix

Naljad ämmade õelusest on teada ja tuntud. Ja millegipärast tundub, et lahedat ning sõbralikku ämma tuleb lausa tikutulega taga otsida — tundub olema sama haruldane kui keravälk. Ometi on toredaid „ämmasid” (nimetan siinsed artiklis kõiki poiss-sõbra emasid ämmadeks. On lihtsam ja kõnekeeles nagunii ju nii räägitakse) siiski olemas. Isegi mina olen neid kohanud. Aga pean tunnistama, et iga kord uue ämmakandidaadiga kohtumine on kui esimest korda. Sest iga kord on millegipärast peamiseks küsimuseks kuklas — mis siis, kui ma ei meeldi talle?

Loomulikult ei ole ämmale meeldimine suhtes kõige olulisem tegur. Aga kahjuks see ka just ei tule. Ikka kergem on ämma külaskäigu ajal end vabalt tunda ning sundimatult tühjast tähjast lobiseda. Mitte kramplikult sirge seljaga istuda ning iga hetk valmis olla ebamugavateks küsimusteks.

Kõige mugavam on ämmaga esimest korda tutvuda kuidagi juhuslikult, nii möödaminnes. Et lähed oma kallimaga, kes juhtumisi elab koos emaga/vanematega, tema koju, uksevahelt näed siis tema lugupeetud ema, hõikad muuhulgas tere ja tehtud see ongi. Ei mingit kohmetut kättpidi teretamist, oma nime mitmekordset ülekordamist („Mee… misasi?”) või märgatavalt teiste poolt oma välimuse kriitilist hindamist („Hmm, miks tal NII lühikesed juuksed küll on?!?!?!”). Nii läks näiteks kui oma seni ainsa, tõelise (abielu kaudu saadud) ämmaga tutvusin. Ja pean tunnistama, ta on endiselt üks minu lemmikinimesi.

Seotud lood:

Kuigi eelnevalt on mul mõneti küll kogemus kallima vanematega kohtumiste osas, siis viimatine, oma hollandlase emaga tutvumine lõi jälle kogu minu enesekindluse ning „ma vist isegi meeldin emadele” teadmise pahupidi. Nii jahedat, kriitilist ning samas pealiskaudset vestlust pole mul ühegi poiss-sõbra emaga olnud. Kogu vestluse moodustasid suhteliselt mõttetud küsimused nagu: Kuidas sulle Hollandis meeldib? (Meeldib või mitte, aga ega eriti eitavalt vastata ju ei saaks… ise ma ju siia kolisin… omal soovil) Kas sulle kassid meeldivad? (Halloo, ma elan ju majas, kus on kaks kassi, järelikult ma kasse ei vihka…) Kas sa tööd ka kavatsed siin otsida? (Hmm, ei tea kuidas muidu siin ülikallis riigis hakkama saada?) Kas sa hollandi keelt kavatsed õppida? (Hea meelega ei õpiks, aga on mul valikut?) Kas sa tahad Hollandis elada (Ei, ma tahan Hispaanias või Costa Fucking Rical elada, aga su poeg on juhtumisi hollandlane…). Kõige lõpuks selle mittemidagiütleva vestluse järel jäeti mind rahumeeli elutuppa istuma. Üksi. Kümneks minutiks vähemalt. Kaaslaseks vaid ülisuur, ületoidetud kass, kes tähelepanu ning lakkamatut paitamist vajas.

Kui oma viimatisest kummalisest „kohtumisest ämmaga” sõpradele rääkisin, siis oli nende kõigi vastus ühene: on täiesti normaalne, et emad oma poegasid kaitsevad ja igat võimalikku miniakandidaati kriitilise pilguga hindavad (see, et mind nii pikalt üksi jäeti, oli õnneks ka teiste arvates imelik). Eriti kui tegu on ainsa lapse/ainsa pojaga peres. Võin vist õnne tänada, et ükski kallim pere ainus laps pole olnud…

Oma minevikust on mul meeles ka teadmine, et nii mõnegi noormehe emaga mul kohtuda ei õnnestunudki. Isegi mitte pool aastat koos olemist ei olnud piisav põhjus mind oma vanematele tutvustada. Minu olemasolust küll teati, aga et vahemaa oli piisav (Tallinn-Tartu), siis juhuslikku kokku jooksmist ei olnud ja ametlikku tutvustamist minu poiss-sõbra poolt vajalikuks ei peetud. Järelikult pool aastat pole midagi märkimisväärset. Või aimas mu toonane kallim juba ette, et minu kohtumine tema vanematega hästi ei lõppe?

Peale veidrat kohtumist oma hollandlase emaga olen oma „ämma” kohanud veel vaid korra, taas põgusalt ja taas oli ta sama hirmutav ning karmi olekuga, kui esmakohtumiselgi. Seda, et ma lahutatud ning ühtlasi tema pojast vanem olen, ta muidugi veel ei tea. Las see jääda tulevikku, üllatuseks. Üllatus, mis jääb järgmist ühist, ebamugavusest pakatavat perekondlikku istumist ootama…