Kasvame suureks, eks? "Maasikas" kaelal on häbiplekiks nii omanikule kui selle tegijale!
„Kuule, kas see on „maasikas” sul seal kaela peal?”, küsis Vincent tööl lõunapausi ajal tema vastas istuvalt Veronicalt. Olime kõik rahulikult lõunat söömas. Nüüd aga vaatasid kõik otsa tüdrukule, kes palavale ilmale vaatamata kõrge kaelusega kampsikut ning salli kandis. Aga (ilmselt) algajana ei osanud ta oma uue kuuma suhte „tulemust” edukalt varjata. Ja Vincenti aususele ning otsekohesusele meil tööl vastast pole. Kui juba esimesel päeval ta sulle täiesti rahulikult räägib, kuidas Hispaanias sekspoes töötas või kui suur tema meheau on, siis kellegi kaelal ilutsev „maasikas” on täiesti tavaline jututeema.
Ainult, et selle, üsnagi hääleka märkuse peale läks Veronica näest punaseks. Kohe pikalt, pikalt punastas ja püüdis end kuidagi koguda. Meie, ülejäänud laua seltskond vaatasime üksteisele otsa ja eii osanud midagi vastata. Jah, loomulikult, me KÕIK märkasime seda kollakaks tõmbunud punakat laiku Veronica kaelal. Lihtsalt viisaka inimesena ei hakka ju seda mainima. Ma üldse olen harjunud sellistest piinlikest asjadest mööda vaatama. Märkan, aga ei kommenteeri — ega teisele piinlikku momendi tekitamine asja paremaks ikka tee. See kuramuse verevalum on ju ikka teisel kaelal. Mäletan, kuidas ülikooli ajal ühel kursakaaslasel tihtilugu „maasikas” kaelal oli. Kõik nägid, kõik teadsid. Keegi ei teinud välja, kui ta seda isegi varjata ei püüdnud ja oma karvaste kaenlaaluste lehvides ringi käis. See pole mingi mooniseeme hambavahel, mida on parem esimesel võimalusel mainida, et vähendada teise inimese edasisi piinlikke hetki. Ja ise samas olukorras olles on alati hea meel, et vähemalt keegigi söandas midagi ütelda.
Aga tagasi töise situatsiooni juurde. Loomulikult ei pääsenud vaene tüdruk vaid ühekordse alandamisega. Isegi siis, kui ta teiste kolleegide lauda istuma läks, hõikas Vincent endiselt ulakalt „Hei, kas te Veronica kaela nägite?”. See viis minu mõtted ja meie vestlusteema natuke kaugemale.
Esiteks, KES tänapäeval veel sellist „maasika” imemist harrastab? „No ilmselgelt ON keegi”, pööritas Vincent selle peale silmi ja vaatas Veronica poole. Me kõik teame Veronica uut poiss-sõpra ja kui aus olla, siis enam ma teda sama pilguga ei vaata. Kuidagi mõttetu mees tundub nüüd… No ega ma temast ennegi suurt arvanud, lihtsalt nüüd tean väikest kildu tema sekselust. Ja seda killukest poleks ma küll teada soovinud…
Vanasti peeti imemisjälgi kaelal väga häbiväärseks. Isegi siis, kui ma koolis käisin, pidas aegajalt kehalise kasvatuse õpetaja mingeid ajast ja arust loenguid meile, kuidas ikka meestega käituda tuleb. Noh, et mehed tahavad vaid üht. Enne laste saamist ei tohi tilkagi alkoholi võtta ega ainsat suitsu tõmmata. Ja et kõige alandavamaks nähtuseks üldse on oma kaelal olevate punaste märkide uhkusega näitamine, nagu mõned „langenud” vanemate klasside tüdrukud koolis tegid. Selle peale muigab muidugi Vincent ja ütleb, et „kooli ajal on just imemisjäljed kaelal väga vinge märk — näitab, et oled tegija, et sul on poiste või tüdrukute hulgas minekut. Et sa pole mingi nohik, keda keegi ei taha”. No jah, mina kasvasin üles endises Nõukogude Liidus, tema vabas Lääne maailmas. Ilmselt sealt ka erinevad mälestused ning asjadest arusaamine.
Aga siiski pean mainima, et minu jaoks on tegu lihtsalt äärmiselt lameda juhtumiga. Esiteks, loll on see, kes teise kaelale verevalumeid imeb. Kirehoos või mitte, ikka on loll. Ja teiseks, loll on ka see, kes seda juhtuda laseb (pealegi pärast peab ju see sama, teine loll nende jälgede peitmisega tegelema). Nii on mul juba aastaid alati kolm reeglit, mis esimesel võimalusel ette loen: juhtugu mis tahes, aga riideid puruks ei rebita, haiget ei tehta ja kaelale märke ei jäeta. Lihtne ja selge ning pole kordagi probleemi olnud. Vahel on küll tunne, et neid reegleid peaks pisut täiendama, sest ootamatusi võib ikka ette tulla ja paar lisapunkti ei teeks paha…
Ise mul pole kunagi olnud vajadust kõrge kaelusega kampsunit suvel kanda, et varjata midagi, mida teised nägema ei peaks. Aga kui see juhtuks (ja seda juba ei juhtu, mul on minu karmid kolm reeglit), täiesti teoreetiliselt rääkides, siis mingi haleda kampsuni-salli-peitekreemiga ma küll jändama ei hakkaks. Ma pigem kriibiks end pisut veel, võibolla näo pealt ka ja siis saaks täiesti ausalt plaastrit kanda. Kohe mitu tükki. Mida värvilisemad, seda paremad. Sest siis ei aima keegi, et midagi varjata püüad- kes siis suure, värvilise Hello Kitty plaastriga ikka eelmise öö kirehetke jälgi peidab…
