Kõik me mäletame surematut momenti filmist “Bridget Jones’i päevik”, kus Renée Zellwegeri ja Hugh Granti kehastatud tegelased sattusid voodisse ja üllatus-üllatus, Bridgeti kleidi alt tulid välja korrigeerivad “vanaema aluspüksid”. See film tuli välja aastal 2001 ja alates sellest ajast on stringid ja thongid järjest oma võimu kaotanud. Ameerikas on uuritud erinevat tüüpi naiste aluspükste müüginumbreid ja on välja tulnud, et stringe müüakse järjest vähem ja “vanaema aluspükse” järjest rohkem. Ka on tekkinud palju uusi brände, mis disainivad just kehasõbralikust materjalist ja mugavalt katvat pesu.
Huvitav on see, et erinevate sihtgruppide tarbimisharjumuste uurimise teel on kindlaks tehtud, et ka Y-generatsiooni noorte neidude seas peetakse suurelõikelisi, tagumikku täielikult katvaid ja kõrge pihaga aluspükse cooliks, kuigi Bridget Jones’i filmide esilinastuste ajaks olid nad vaevalt sündinud.
Bridget Jones’i ajast on muidugi asi muutunud — nüüd ei pea need “vanaema aluspüksid” olema enam ka korrigeerivad. Esmatähtis on mugavus, aga see ei tähenda, et seksikus oleks ebaoluline — vastupidi, uute brändide disainerite hüüdlause ongi, et mugav pesu paneb naise end hästi tundma ja end hästi tundev naine ongi seksikas!
Allikas: The New York Times
