Klatšimoor arutleb: mis ühest ajudeta trofeenaisest siis saab, kui tema nägu ja rinnad ära vajuvad?

 (59)
Klatšimoor arutleb: mis ühest ajudeta trofeenaisest siis saab, kui tema nägu ja rinnad ära vajuvad?
Panthermedia, Scanpix

Eelmises veerus kirjeldasin ühe sõbranna lugu, kelle mehele hakkas külge lööma rahalõhna haistnud tibi. Selliseid tibisid nimetatakse trofeenaisteks. Eestis on neid ju avalikkuse ees ja seltskonnapressi veergudelgi küllalt — noored neiud, kes on kõmupressi huvivälja sattunud ainult tänu ööklubist landitud kuulsale ja rikkale mehele, kekutavad peopiltidel Gucci-Mucci, uute rindade ja prunti süstitud musihuultega. Nende kõrval seisvate meeste nägudelt ei loe välja mitte suurt ja õrna armastust, vaid hoopis kõrki uhkust — vaadake, milline saak mul on!

Kord sattusin klubis pealt kuulma, kuidas ärimehed omavahel rääkisid ühest üsna tuntud seltskonnakaunitarist: “Mis sa sellest totsist arvad? Tundub kuum tükk. Vanal ikka vedas, et sellise linnu kinni püüdis, kadedaks teeb lausa.” 

— “No vaata ikka tähelepanelikumalt. Hambad on tal head, see on tõsi. Ilmselt on vana sinna hulga pappi magama pannud. Rinnad on ka päris okeid. Aga ei tea, kauaks see investeering ära tasub. Vahi, millised sääremarjad! Minu kogemus ütleb, et sellise säärejooksuga naine läheb hiljemalt viie aasta pärast paksuks.”

Möödusid mõned aastad ja kõnealuse mehe kõrval seisiski äkki hoopis üks teine neiu. See tüdruk aga, kellest mehed tookord ööklubi baarileti ääres rääkisid, ongi kaalus juurde võtnud. Ju siis härradel oli tõesti kogemusi… Disaineributiikides müüdavad XS-suuruses rõivad ei läheks talle enam selgagi ning süstitud huuled ei suuda tähelepanu ära tõmmata tema lõualotilt.

Seotud lood:

Trofeenaise ainuke kapital ongi tema ilu

Kui te olete elu näinud sama palju kui mina, siis olete küllap teiegi tähele pannud, et mehed ei räägi sugugi mitte kõigist naistest nagu lihatükkidest või tõuhobustest, ainult välisele keskendudes. On piltilusaid naisi, kelle puhul ei tule välimus ega kahemõttelised komplimendid härradele pähegi, sest nende puhul on ka paljule muule tähelepanu pöörata. Näiteks naise säravale mõistusele ja tööalastele saavutustele.

Aga trofeenaised, keda arvustatakse nagu lehmi või hobuseid, on sellise suhtumise paraku ise ära teeninud. Nad ei paku meestele (ega üldse kellelegi — naised räägivad neist ju täpselt samamoodi) mingit muud pinget kui seks. Kui mees viib sellise naise teiste meeste seltskonda, käitub ta nagu uhkeldaks oma uue kalli seksileluga. Nii palju, kui olen isiklikult trofeenaistega kokku puutunud, on neil peas aju asemel põhk. Hea, kui neil keskhariduski on. Ja suur osa neist ei ole oma noorukese elu jooksul päevagi tööl käinud.

Loomulikult ei ole sellisel tibil mingeid isiklikke sääste. Oma sissetulekut tal pole ning kuigi mees võib anda heldelt taskuraha, kulub see teadagi “hooldustöödele” — juuksur, kosmeetik, ripsmepikendused, riided-kingad-kotid… Aga käi mis sa käid kosmeetiku ja massööri vahet, gravitatsioon teeb aja jooksul igaühega oma töö. Peagi märkab mees, et lettidel on ka värskemat liha. Ja et pidudel ei seira teised mehed tema seksilelu enam nii kadedate pilkudega.

Oi, vabandust, Tuhkatriinu, kuhu jäi su kaunis tõld?

Mis saab trofeenaisest siis, kui tema nägu ja rinnad ära vajuvad ja ühesõnaga juhtub see, mis enamiku naistega keskeale lähenedes ikka juhtub? Klubis vestelnud meestel on paraku õigus — osa naiste geneetiline eelsoodumus on selline, et noorena ollakse siredad sälud, kolmekümne eluaasta piiri ületades aga hakkab keha paisuma nagu saiatainas.

Trofeenaine on pannud kõik ühele kaardile — oma ilule. Ja kui õnn pöördub, kaotabki ta kõik. Kui ta on olnud ettenägelik, on ta mehega vähemalt lapse saanud ja seda võib käsitleda kui pensionisammast. Aga kui last ei ole taibatud teha, on mehel teda väga lihtne täielikult kõrvale lükata. Ta peab luksuskorteri vannitoast ja garderoobist oma asjad kokku korjama (mõnikord ei lase mees tal sedagi teha, mäletate “raudtee-ärastaja” Giovanni Sposato ja ekskallima tüli Giovanni ostetud hilpude ja õmblusmasina pärast?) ja tegema ruumi mehe uuele trofeele.

Kui mahakantud trofeel on õnne, on tal oma eluase, kuhu minna. Kui seda pole, peab ta kiiruga uue mehe otsima (ja leppima hoopis kesisema valiku ja kehvema elujärjega, sest tema kaubanduslik välimus ja turuväärtus on alla käinud). Või siis tuleb tal ise korter üürida ja tööd otsima hakata. Aga kui oled nooruses kulutanud kogu auru klubides saaki otsides, siis vaevalt on ilma mingi kutse ja hariduseta head töökohta loota. Ühest minu tuttavast trofeenaisest on tänaseks saanud kustunud silmadega ettekandja kolmandajärgulises pubis, kus lihtsad töömehed teda tagumikust näpistavad.

Oma veeru lõpus jõuan enda kohta täiesti ebatõenäolise teema, feminismini. Praegugi on võrdõiguslikkus ja sookvoodid uudistes taas kõva arutelu all. Mul isiklikult on aga ainult üks feministlik põhimõte ja uskuge mind, see toimib. Midagi muud ei ole vaja. Nimelt: naine, kui sa tahad, et mees kohtleks sind nagu võrdset, mitte mingit lihakäntsakat, siis ole hea ja käitu nii, et tal oleks selliseks suhtumiseks põhjust.