Klatšimoor: Evelin Ilves, mitte kedagi ei huvita su vanad kleidid — tunnista parem üles, mis Komeedi terrassil toimus!

 (97)
Klatšimoor: Evelin Ilves, mitte kedagi ei huvita su vanad kleidid — tunnista parem üles, mis Komeedi terrassil toimus!
Foto: Andres Putting

Kui sain esmaspäeva hommikul tuttavalt sõnumi, et ta oli poes verivärske seltskonnaajakirja Hello esikaant silmanud ja sealt vaadanud vastu Evelin Ilves, võpatas mu süda — ahhaa, lõpuks on saadud presidendiproua keelepaelad valla ja terve vabariik saab lõpuks ometi teada, mis tol saatuslikul õhtul ometi juhtus. Sest ma arvan, et kuigi paljud silmakirjalikult pobisevad, et neid see ei huvita, siis tegelikult erutab see vastuseta küsimus ju kõiki. Panin kohvimasina tööle ja tõttasin lootusrikkalt poodi, süda põues põksumas. Krabasin ajakirja, ise imestades, miks selline maiuspala veel lettidelt otsas ei ole.

Suur pettumus tabas mind nagu ootamatu lumesadu. Üllitist kannatamatult lehitsedes nägin, et proua ei räägigi suudlusskandaalist, vaid hoopis mingitest kleitidest! Pealekauba mitte uutest, vaid vanadest kleitidest. Kes küll neid juba näinud poleks? Milline tolmunud teema! Keda huvitavad Evelini kleidid, kui hiljutine suudlusskandaal jättis õhku nii palju küsimusi, millele esileedi pole tänase päevani soovinud vastata? Ja kas Evelin Ilvese kleitidest pole mitte kirjutatud juba niigi palju? Vabariigi aastapäev on ainult mõne kuu kaugusel ja terve veebruarikuu läbi saab siis klantsajakirjadest Evelini pilte vaadata ning kleidilugusid lugeda — nagu absoluutselt igal aastal. Novembri algus on kleidiralli stardipauguks kaugelt liiga vara.

Aga mitte ajakirjanike tehtud valikutest ei taha ma praegu rääkida, vaid hoopis esileedi enda valikust. Miks üldse minna rääkima kleitidest, kui sa tegelikult tead, et rahvast huvitab miski muu? Või elab ta roosas mullis ega teagi, et teema pole veel sugugi unustusehõlma lagenud ja kuni ta oma käitumisele selgitust ei anna, ei jäeta teda sellega ka kunagi rahule.

Seotud lood:

Mida on avameelsuses nii halba?

Millest ma ei saa Evelini ja suudlusskandaali juures üldse aru: kes küll andis esileedile lühinägelikult nõu olla vait nagu sukk? Ta oleks võinud käituda nagu Hello peatoimetaja Heili Klandorfi poliitikust isa Kalle (arvatavasti saigi viimane head nõu just oma tütrelt), kes ühel päeval saatis välja pressiteate, et on saanud liiklustrahvi ja sellega seoses avatud kõigile küsimustele. See on hea näide sellest, kuidas vabatahtlikust ja ennetavast avalikustamisest võib saada hoopis kaitsekilp. Usun, et Kalle Klandorfi telefoni tol päeval tegelikult punaseks ei helistatudki, sest ajakirjanikele meeldib rohkem, kui inimeselt peab infot vägisi välja urgitsema. Kui poliitik saab liiklustrahvi, lahvatab skandaal siis, kui ta seda varjata üritab. Aga et keegi suisa ise tahab sellest rääkida? Sel juhul pobisegu omaette, meile ei ole see info enam ahvatlev.

Kõik, kes kunagi tegelenud kurameerimisega, teavad ju, et kõige ahvatlevamad on need asjad, mis on sulle hetkel kättesaamatud. Olen kindel, et ka Evelin Ilves oleks juba ammu rahule jäetud, kui ta oleks napi Facebooki sõnumi asemel andnud kohe pärast skandaalset Kroonika lugu avameelse intervjuu, mis siis õigupoolest toimus. Ega siis eestlaste südamed ole kivist. Kui inimestele asju selgitada, siis saadakse ju aru ja tuntakse kaasagi. Ja unustatakse ning andestatakse. Vead teevadki meid inimlikuks ja toovad üksteisele lähemale.

Jättes konkreetsed juhtumid kõrvale, tahan öelda, et olen igal juhul avameelsuse usku, olgu siis kõne all Evelin Ilves või meie enda argielu. Ma ei saa aru, miks peaks üldse midagi varjama, kui sa just pole vargil käinud või sooritanud mõnda muud valgustkartvat tegu. Mis siis, kui keegi võõras saab teada, mida ma hommikul söön või Google jälgib minu internetikasutust? Kuni ma kuritegevuse ega perverssustega ei tegele, on mul küll täiesti ükskõik, mida “suur vend” minu kohta teada saab ja minu silmis on kõik need paranoiahood lihtsalt tobedad. Üks sõbranna võttis selle geniaalselt kokku: ei ole tarvis tegelda millegi sellisega, mida sul on vaja teiste ees häbeneda. Tavalise inimese elus ongi ju väga vähe sellist, mida teised inimesed ei suudaks mõista.

Kuni sa ei räägi, püsib salapära

Mina olen tuntud Klatšimoorina ja võin käsi südamel kinnitada, et tunnen minagi klatši vastu huvi ainult senikaua, kuni selle ümber heljub salapäraloor. Kui klatšiobjekt tuleb selle teemaga n-ö kapist välja, siis kaob ka klatšimise mõnu ja mõte. Igaüks tahab osa saada ikkagi ennekõike eksklusiivsest infost, millestki, mida enamiku kõrvad ei ole veel kuulnud. (Just sellele apelleerides on ka Hello esikaanel iga teine sõna “eksklusiiv” — mitte, et lood ka tegelikult oleksid nii erakordsed, vaid ikka sellepärast, et inimesel tekiks illusioon, et kui ta kaaned avab, saab talle osaks ainult äravalitutele mõeldud teadmine. Info ongi maailmas kõige kuumem ja ihaldusväärsem kaup.)

Kogenud klatšijana kasutan ise tuttavatega suheldes sama taktikat nagu Kalle Klandorf. Kui tunnen, et olen sattunud mingisse jamasse, millest võiksid alguse saada mahlakad kuulujutud, siis kogun tutvusringkonna kokku ja räägin kõik ära. Ütlen, nagu asi oli. Siis on kindel, et keegi ei hakka midagi oletama ja minuga juhtunu ei moondu tagaseljajuttudes telefonimängu põhimõttel mingiks üüratuks monstrumiks. Mõned inimesed heidavad mulle ette liigset avameelitsemist, mis muutvat mind liiga haavatavaks. Ma ei ole selle märkusega nõus. Ei ole keegi mind veel haavanud infoga, mille ma ise olen andnud. Haavatud on mind küll, aga see on juhtunud siis, kui ilmsiks on tulnud asjad, mida olen kõigi eest liiga kaua varjanud.

Olen täiesti kindel, et avameelsus on parim kaitse kõigi vaenlaste vastu. Sinu vastu kasutatakse ära ikka nõrkusi. Varjad sa ju mille pärast — sellepärast, et sa mingil põhjusel kardad. Hirm meelitab kiskjaid ligi.

Hello esikaanel seda ei juhtunud, aga mina soovitaksin küll Evelinil kõik ausalt ära rääkida.