Nii, kuidas suvitaja maakaupluses käitub? Esmalt eeldab ta, et tema üksi on see suur saks linnast (või näiteks Põltsamaalt — vale on arvata, et kõik ülbed suvitajad on tingimata Tallinnast). Ta ei tule selle pealegi, et tegemist on populaarse suvituspiirkonnaga ja sellel aastaajal on 70 protsenti kaupluse klientidest kodu- või välismaised turistid. Tüüpiline on, et saks traavib natuke aega poes närviliselt ringi ja nõuab siis esimeselt ettejuhtuvalt inimeselt: “Kuule! Kus siin need ühekordselt kasutatavad joogitopsid on?” Küsitletu üritab selgitada, et arukam oleks pöörduda mõne teenindaja poole. Seepeale kärgib sissesõitnu: “Kas te üldse saite aru, mis ma küsisin vä? Pole selliseid topse elu seeski näinud vä?” Vihasena pöördub ta enda sabas jõlkuva kaaskonna poole ja sisistab: “Lähme vaatame, kas siin elab mingeid normaalseid inimesi ka vä, kes eesti keelest aru saavad.

Mõni isend otsustab end välja valada müüja peale: “Kus need suured joogivee pudelid on?” Müüja osutab koha kätte ja tüüp marsib kaupa võtma, ise üle kogu kaupluse röökides, et pudelid on täiesti ebaloogilises kohas. Ta olevat Tallinnas kõik poed läbi käinud ja nägevat seesugust korralagedust esimest korda elus.


“Ilma minuta sureksite nälga!”

  

Teadlikumad sissesõitnud muidugi teavad, et tegemist on populaarse suvituskohaga. See on neisse söövitanud väärastunud arusaama, et kohalikud teenivad konkreetselt tema pealt tohutuid rahasummasid ja seetõttu on tal ka õigus end vastavalt ülal pidada. Ehk talumatult käituda ja staaritseda. Selline turist on kauplusse astudes väga pahane, kui näeb, et seal on ka teisi kliente ja pikad järjekorrad. Ta kirub ja puhiseb demonstratiivselt ja nõuab, et kohe avataks neljas kassa. Selgitus, et kui ta vaevuks loendama, näeks ta isegi, et kauplusel on vaid kolm kassat, teda ei rahulda. Siis otsustab närviline turist end välja elada teiste ostlejate peal.

“Teil on seal terve käru täis, teiega läheb nii kaua aega. Laske mind ette!” nõuab ta teiselt kliendilt, kes seisab järjekorras temast eespool ning on poole oma kärutäiest juba kassalindile ladunud. Turist saab maruvihaseks ja kukub jaurama, et kõik kohalikud peaksid tema ees koogutama: “Ainult minu najal teie majandus püsti püsibki! Kui ma teile raha sisse ei tooks, sureksite te kõik siin armetus kolkas nälga.” Teda ei häiri põrmugi, et neid sõnu lausudes on tal ostukorvis ainult kaks purki õlut, tema ees järjekorras seisev kohalik aga ostis kaupa ligemale saja euro eest.


Kas poes käiakse pidulike riietega?

  

Veel ühte närvesöövat turistide kontingenti olen kaupluseriiulite vahel tähele pannud. Need on end viimase peale lille löönud mamslid, kes oletavad, et kõik, kellel ei ole kauplusest toiduaineid ostes pidulikku meiki ega geelküüsi peal ega blinge teksapükse jalas, on põlastusväärsed matsid. Minagi olen nende ohvriks langenud. Öeldud ei ole otseselt midagi, aga ma ju näen, millise kõvera irve saatel põrnitsetakse mu kummiplätudes varbaid, millel on — oh õudust! — lakkimata küüned. Ma tunnistan ausalt ja häbenemata, et vahel lippan koduhoovist poodi kõige tavalisemates dressides. Isegi soenguga ei viitsi jännata, vaid tõmban juuksed kiiruga hobusesabasse.

Erinevalt nendest õnnetutest naisterahvastest, kes mind põlglikult vahivad, ei ole mina tulnud suvel maale selleks, et korraldada netipoodidest pärit Hiina hilpude moedemonstratsioon. Õnneks on mul teisigi kohti, kuhu oma paremad riided selga panna. Seetõttu ma kasutasingi omadussõna “õnnetu“ — peab ikka olema väga rõõmutu elu, kui veedad 11 kuud aastast vormirõivastes pirtsakate klientide varbaküüsi viilides ja unistades sellest ühest ainsast kuust, kus viimaks oled sa ise kuningas. Ja saad vahelduseks hoopis ise olla see ülbe klient.

Äkki siia ongi koer maetud? Võib-olla ongi lõviosa talumatult käituvatest siseturistidest halvasti koheldud teenindajad, kes puhkusepäevil oma “võlga” sisse nõuavad?