Klatšimoor: ise tööl ei käi ja mõnitad mu ametit, aga raha kõlbab minult laenata küll?
Eelmises veerus kirjeldasin parasiiti, kelle lemmiktoit on teiste kaastunne ning kes ei kohku selle nimel tagasi ka kõige alatumate valede ees. Täna on mul hingel teist sorti muidusööja — loe ja mõtle, ehk oled sinagi säärasega kokku puutunud.
Mul on tööga nii hästi vedanud, et saan mitte hiigelsuurt, aga ikkagi neljakohalist palka, mis praegusel ajal on suur asi. Mu sõbrad-tuttavad teavad seda ka. Seega juhtub päris tihti, et nad soovivad minult raha laenata. Enamasti mõistlikkuse piires ka annan, eriti siis, kui mind mõjutatakse nälgiva lapse või viletsa tervisega. “Mul pole täna õhtul midagi lauale panna!” on paluja tüüpiline appikarje, millele olen alati ka reageerinud. Minu meelest on kohutav, kui inimesel ei ole midagi süüa.
Aga viimasel ajal on üks rahamanguja mul kopsu üle maksa ajanud. See noor üksikema on enda meelest vaene, sest ta ei saa osta jumestuskreemi ja lõhnaõli, veini ja parmesani juustu, kodukaunistuseks lillebukette ja lõhnaküünlaid. Ta ei saa minna juuksurisse ega küünehooldusse. Hakka või nutma, eks ole?
Seda sain teada alles tagantjärele. Algul mõistsin tema südantlõhestavast hädaldamisest, et tal pole rahakotis sentigi ja lapsele pole õhtul enam palukestki anda. Muidugi läks mul meel härdaks ja tegin talle ülekande. Paraku sai tema olukorda süvenedes selgeks, et lausel “mul ei ole üldse raha” on erinevate inimeste jaoks erinev tähendus.
Minu arvates tähendab selline väide, et inimesel on pangaarvel parimal juhul paar eurot. Temal aga, nagu välja tuli, ei olnud piisavalt raha lihtsalt selliste hüvede jaoks, mida mina pean luksuseks. Vaesusest ja nälgimisest oli ta sama kaugel kui Eesti Uus-Meremaast. Mul on tunne, et see krooniline viriseja ei teagi, mida vaesus õieti tähendab. (Väike vihje: sisestagu Google’isse märksõnad “Aafrika näljahäda”.)
Rikkad parmesani ei söö
Mul on arvel piisavalt raha, et võiksin iga päev osta nii parmesani kui ka uut kosmeetikat. Aga ma ei tee seda. Lõikelilli ostan ainult kingituseks. Lõhnaõli ostsin viimati kaks aastat tagasi. Veini joon, kui mul on midagi tähistada. Olen oma keskmisest natuke kõrgema palga juures mõistlik ja kokkuhoidlik. Võimalik, et seepärast mul ongi raha, mida hädalistele anda.
Kui teada sain, milleks sõbranna tegelikult raha vajas, tabas mind vahkviha. Mu esimene impulss oli oma raha tagasi küsida, aga loomulikult ma nii väiklane polnud, et telefon haarata ja hurjutama kukkuda. Ta ei mõistaks nagunii. Mõni inimene virelebki enda meelest rängas puuduses juba siis, kui ta ei saa endale iga päev luksuskaupu lubada. (Luksuse all ei pea ma silmas ainult naaritsakasukaid ja disainerikotikesi, vaid kõiki asju, mida inimväärseks eluks hädasti tarvis pole. Veini ja parmesani puudumine ei tohiks erilisi kannatusi põhjustada või kuidas?)
Raha ma sellele inimesele siiski enam ei anna ja ka ükski tema halin ega palve mu südant ei liiguta. Mul hakkas enda vaevaga teenitud rahast järsku väga kahju.
Miks mõni inimene põhimõtteliselt tööle ei lähe?
Et mõistaksite, miks oma raha taga leinan, pean teile sellest naisterahvast veidi lähemalt jutustama. Tema, kõrgharidusega spetsialist võiks iga kell leida korralikult tasustatud töökoha, kui ta ainult poleks nii pagana pirtsakas. Tegutseme ju ühel ja samal erialal, aga erinevalt minust on tema valinud vabakutselise elu. (Loe: kui ta parajasti ei viitsi, siis ta tööd ei tee. Tõsi, tema ise eelistaks sel puhul väljendit “loominguline vabadus”.)
Olen temalt ääri-veeri küsinud, miks ta eelistab vabakutselise ebakindlat leiba kindlale kuupalgale. Vastus: “Aga kas sulle siis meeldib su orjatöö? Mina igatahes ei taha kellegi ori olla! Ma ei suudaks iialgi olla selline käsutäitja nagu sina.” Järgneb loeng sellest, kuidas ma oma inimväärikust alandan, sest päevast päeva tööl käies tuleb paratamatult ette ka niisuguseid ülesandeid, mis hinge positiivset erutusvärinat ei too. Möönan, et mu amet võib mõnikord tuju üsna kehvaks teha. Igal tööl on oma varjuküljed.
Sõbranna sõnul olen hinge kuradile müünud. Aga kui mul on palgapäev ja temal parajasti vaja uut jumestuskreemi, siis arvake ära, kelle poole ta esimesena käe sirutab. Kuigi iga päev ülemuse käsku täita on tema meelest alandav, siis laenu manguda millegipärast mitte. Tema on minust parem, minu amet on tema silmis vääritu, aga ennäe imet, mu raha seevastu ei lehkagi?
Naine, ära virise, vaid tee valik
Mul on talle sõnum: naine, tee oma valik! Sa lubad endale seda, mida näiteks mina ega enamik eestlasi enesele lubada ei saa. Kui sulle tööl käia ei meeldi, siis kardetavasti jääbki su rahakotti tuul lõõtsuma. Aga kuna sa nähtavasti leiad, et elu ilma teatud luksuskaupadeta on talumatu virelemine, siis võta end ometi käsile ja mine päriselt tööle. Tee tööd, näe vaeva ja küll siis tulevad ka parmesan, lõhnaõli ja kunstküüned.
Otsustasin edaspidi südame kõvaks teha ka sellepärast, et niisuguse õpitud abituse sponsoreerimine ja soosimine on kuri-, mitte heategu. Teen oma palka välja teenides tööd, nii et ninast veri väljas. Milleks peaksin kinni maksma kellegi mõnusalt boheemliku elustiili? Minu arusaama kohaselt sõbranna päevast päeva lihtsalt logeleb ja vingub seejuures nagu printsess herneteral.
Ärge saage valesti aru. Mul tõepoolest pole midagi selle vastu, kui inimene valib nüri töö asemel oma südame tõelise kutse isegi juhul, kui tal tuleb selle nimel millestki materiaalsest loobuda. Aga sel juhul ei tasu hakata kannatavat märtrit etendama, vaid tuleb peale materiaalsete hüvede loobuda ka lakkamatust virinast, et kellelgi teisel on parem elu kui sul.
