Klatšimoor: jõuluperioodi annetuskampaaniaid toetad rõõmuga, aga vaesuses virelevat lähedast ei tee märkamagi?
Ei, üldse mitte sellepärast, et kahtleksin, kas raha ikka õigesse kohta jõuab. Põhjuseks on hoopis see, et minu meelest on silmakirjalik tõtata appi võõrastele inimestele, kui ometi on meie enda lähiringiski neid, kes abi vajavad. Miks me neile palju pikema hambaga appi läheme kui inimestele, keda me isegi ei tunne? Miks läheb võõra inimese häda sageli palju rohkem korda kui see, kas naabrimemm ikka saab kehva ilmaga poest oma leivapätsi toodud või ega äkki enda kolme lapsega töötu õde abi vaja?
Olen selle üle pikalt mõelnud ja jõudnud järeldusele, et raha välja käima on inimesed valmis küll, aga keegi meist ei kibele eriti vastutama. Lähedase inimese mure vastu kiputakse külmaks jääma mitte seetõttu, et see üldse ei liigutaks, vaid kuna on oht, et see mure saab siis ka meie omaks. Me kardame, et sekkumise korral muutub tuttava inimese mure meie painavaks kohustuseks ja me ei suudagi end enam võõra mure küljest lahti rebida.
Osavõtlik on mugavam olla turvalisest kaugusest
Viid korra tuisuilmaga naabrieide oma autoga poodi, aga mis siis, kui mutikesele saab see harjumuseks? Ühe korra viisin, kuidas siis teist, kolmandat ja kümnendat korda ei vii? Annad ühe korra hädas õele sada eurot, aga mis siis, kui vanakuri võtab sõrme asemel terve käe ja hakkab kogu aeg abi küsima? Lähedaste aitamine on nagu hulkuva looma toitmine. Sa kas ei hakkagi seda kunagi tegema või teed kogu aeg, vahepealset varianti ei paista. Mure on enamiku inimeste jaoks aga selline asi, mille vastu on osavõtlik olla lihtsam siis, kui seda saab teha valikuliselt ja turvalisest kaugusest.
Isegi siis, kui tuttaval hädalisel ei ole teadaolevalt kommet hakata lakkamatult raha lunimas käima, siis ikkagi oled end talle appi tõtates tema murega emotsionaalselt sidunud. Ka selline side võib üsna koormavaks osutuda, sest murejutud teevad ju tuju kehvaks ja eriti veel, kui tegemist on tuttava inimesega, lähebki kuuldu paratamatult korda. Ja hakkab häirima, viib endalgi unerahu. Kes sellist häirimist vabatahtlikult sooviks? Kui aga oled teist juba kord aidanud, tunned ju oma südametunnistusel kripeldamas kohustust aeg-ajalt küsida, kuidas tal läheb.
Kõige selle pärast ongi lihtsam lähedase, sõbra või kolleegi mure suhtes kurdiks ja pimedaks jääda, kuni vähegi saab. Kui otse küsima tullakse, no eks siis ju peab aitama, aga ehk ta ei küsigi ja õnnestub pääseda? Kui ta heidab lõpuks ise ette, miks pole keegi talle appi tõtanud, on hea end õigustada: “Aga sa ju ei palunudki.”
Võõrast aidates tuleb hingerahu odavamalt
Kui aga aitad võõrast, siis tuleb su hingerahu palju odavamalt kätte — kulub ainult raha, aga mitte emotsiooni. Seda esimest on viimasega võrreldes palju kergem kulutada, uskuge mind. Kannad 25 eurot üle ja tunned, et oled korrapealt täielik õilishing ja paradiisikandidaat. Lähed peegli ette, hõõrud endal rahulolevat kõhtu ja muheled: “Küll ma olen hea inimene!” Anonüümse annetusega ei kaasne mingit edaspidist kohustust ega vastutust abisaaja suhtes. Viskad oma kopika, mõnuled iseenda õilsuse aupaistes ja annetuse saaja vaadaku edaspidi ise, kuidas hakkama saab.
Ma ise arvan, et anonüümsete annetuste toel saabki palju head teha, aga siiski on see kuidagi argpükslik. Seevastu end eakatele naabritele vabatahtlikult appi pakkuda nõuab vaprust. Isegi süütuna tunduv küsimus “kuidas sul läheb?” nõuab rohkem eneseületust kui anonüümne annetus, sest küsimine eeldab, et ollakse valmis ära kuulama ka vastus. Usun, et Eestimaa oleks parem koht hoopis siis, kui meist igaühel jätkuks silmi, kõrvu ja meelekindlust märgata ennekõike neid abivajajaid, kes asuvad meie lähedal — pere, suguvõsa, naabrite, sõprade, töökaaslaste hulgas. Kui sellist vaprust ei ole, siis aidaku igaüks iseennast, seegi on hea tegu.
