Klatšimoor: kas tõesti peab iga rase blogima, kuidas ta jalgevahelt karvu ajab ja pissil käib?

 (92)
Klatšimoor: kas tõesti peab iga rase blogima, kuidas ta jalgevahelt karvu ajab ja pissil käib?
Panthermedia, Scanpix

Mis ajast kehtestati reegel, et igaüks, kes on jäänud rasedaks, peab tingimata hakkama blogima? Mulle aeg-ajalt tundub, et beebiblogisid on juba rohkem kui sopaportaale. Ja need on kuidagi veel sopasemad — pärast lugemist tahaks käsi pesta, mõnikord koguni oksendada.

Et mõnda neist peavad mu sõbrannad, olen lolli peaga pilgu peale visanud, millest rasedad siis kirjutavad — tere hommikust, jalgevahe raseerimisest, pissimisest, verejooksust, peeretamisest? Ja seda kõike avalikult oma nime all! Vanasti peeti rasedust nii suureks tabuks, et kui kõht hakkas juba välja paistma, pidi kombekas naine kodus istuma, et teisi inimesi oma suure kõhuga mitte solvata. See on muidugi tänapäeval natuke liig, aga võib-olla oli selles keelus isegi mingi iva. Igatahes on mul titeblogisid lugedes haihtunud viimnegi isu rasestuda ja sünnitada. Kas mulle ei või jääda mingitki romantilist ettekujutust, et uut elu ilmale kanda ehk polegi nii rõve?

Mina olen naisterahvas. Aga mida mõtlevad selliseid blogisid lugedes mehed, nende samade tittede isad? Ja kõigi tulevaste tittede potentsiaalsed isad? Mis mõtet on imestada, et just lapseootel naiste kõrvalt kipuvad mehed tiiba ripsutama või vähemalt noortele rikkumata piigadele himuraid pilke heitma? Miks nad peaksid himustama oma naist, kes blogib, kuidas tal siit ja sealt midagi tilgub, rebeneb ja lehkab? Või ongi tänapäeva mehed puha pehmod, kes kannatavad kogu selle titenduse välja ja takkapihta kappavad oma naise sõrmenipsu peale supermarketisse tampoone ostma?

Seotud lood:

Noorte emadega pole millestki rääkida

Kui oma muret ühele tuttavale mainisin, ütles too, et pingutan üle: “Kindlasti on kõigil naistel, kes ise samas olukorras, seda just väga huvitav lugeda!” No võib-olla tõesti. Aga ehk ikkagi oleks targem seda mitte oma nime all avalikult teha, vaid jagada infot siseringis, mis avatud ainult huvilistele? Kujutagu rase nüüd ette, et titt on juba suuremaks kasvanud ja tal on vaja naasta tööturule. Ehk on tema vana töökoht vahepeal kadunud või tahab ta ise mujale kandideerida. Tulevane tööandja avab tema CV ja guugeldab tema nime. Ja mis talle kõige esimese asjana silme ette hüppab — postitus jalgevahe raseerimisest! Loodetavasti on rasedatel pärast sünnitust ja hormoonimöllu vaibumist vähemalt niigi palju mõistust, et oma töö ja vaeva vili parooli taha peita.

Mis mulle blogisid lugesid taas eredalt meenus, on fakt, et suhted sõbrannadega katkevad kohe, kui neile sünnivad tited. Ja taastuvad siis, kui titt on kasvanud umbes viieaastaseks põngerjaks. Selleks ajaks on emal eufooria üle läinud ja temaga saab ka mingitest normaalsetest asjadest rääkida. Mis isu peaks mul olema minna vana tuttava juurde külla ainult selleks, et seal tundide kaupa sirvida täpselt ühesuguseid sirgeldusi, mida titt on kogemata paberile vedanud, aga kus uhked vanemad juba Picassot näevad? Ainult hetkeks unustatakse koledad tatitriibulised paberid — siis, kui kusagilt hoovab paha lõhna ja asja uurima läinud pereema õnnejoovastuses kiljatab: “Issake, tulge vaadake! Ta kakas!” Minul vajub nägu hobusekoonuks, aga pereisa kargab diivanilt nagu ussist nõelatud ja tormab samuti ilmaimet uudistama.

Blogidest olen lugenud, et väga populaarne on tittedele mälestuskarbikeste kokkupanek, mida nad kunagi täiskasvanuna saaksid oma lastele näidata. Mind huvitab, kas mõni ülientusiastlik noor ema on sellesse karpi juba kallanud ka oma lapse esimese iseseisvalt poetatud junni?

Noortele peredele eraldi majad

Jõuan nüüd ühe ideeni, millele tulin juba siis, kui olin veel sunnitud kannatama teisel pool seina noort perekonda, kelle titel parajasti hambad tulid. Nimelt võiksid lastega pered elada eraldi majades. Või ehk koguni linnaosades. Vallalised omakorda saaksid koguneda majadesse ja linnaosadesse, kus neid ümbritseksid teised omasugused. Sellest võidaksid kõik. Jääksid ära vaidlused korteriühistu koosolekutel, kas tagahoovi otse minu akna alla kiige ja liivakasti paigutamine ikka on õigustatud või mida on naabritel hullem taluda — kas öist titekisa või minu mõnikord natuke liiga ülemeelikuks kiskuvaid reedeõhtuseid kokteilipidusid.

Kui keegi teab Tallinnas piirkonda, kus elavad peamiselt vallalised inimesed, kellel ei ole lapsi ja kes ei kavatse neid ka niipea saada, andku mulle kommentaariumis teada. Ja sõbrannad, kes te praegu peate beebiblogisid, võtke teadmiseks, et ma ei helista teile lähemad viis aastat järjest, aga pärast seda oleks jälle tore kokku saada. Mine tea, inimloomus on heitlik: äkki läheb mul siis isegi teie vana vankrit, võrevoodit ja turvahälli tarvis. Seniks — adjöö!