Tõepoolest — kellele sa seda siis teed? Minu vaidlus tundmatu sugulasega kiskus inetuks, kui püüdsin selgitada, et spaas ööbimine ja sealses restoranis einestamine käivad paljudel üle jõu ja teised on lihtsalt praktilised. Selle summa eest saaks ju lapsele hunniku kooliasju osta või pidada pidu inimestega, kellega sa tegelikult koos olla tahad. Suguvõsa kokkutulek jäigi ära ning kuulsin, et solvunud organisaator keeldus osalustasu tagasi maksmast käputäiele, kes ülekande teinud olid. Ta olevat orgunni pannud nii palju palehigi ja isiklikku aega, et see summa võtvat ta tänamatult suguvõsalt vaevatasuks.

Nii, hingasin juba kergendatult, kui nägin postkastis juba uut kutset. Seekord korraldati klassikokkutulekut. Tundsin, kuidas mul pulss lakke hüppas, sest see kutse oli justkui eelmise kloon. Taas kord oli kinni pandud üsna luksuslik turismitalu, seda veel tipphooaja hindadega! Lisaks toitlustus ja tasu mingile külakapellile ning õhtujuhile. Laste meeleheaks oli tellitud koguni kloun! Muidugi tegi see kokku vägagi krõbeda summa. Takkapihta asub see turismitalu kõrvalises kohas, kuhu ei käi mingit ühistransporti. Ka seda kokkutulekut korraldav aktivist nurises, et raha laekub visalt. Aga pikalt ta peale käima ei hakanud. Nähvas hoopis: “Noh, eks igaüks ise teab. Teeme ürituse ära nendega, kellel on võimalusi.”

Ohhoo?! Nii et need klassiõed ja -vennad, kellel pole kõrgepalgalist tööd või rikast meest, ei olegi tegelikult oodatud? Hakkasin asja üle juurdlema, sest miskipärast on vaat et iga kokkutuleku puhul eeldatud, et kõigil on auto. Aga äkki see polegi lihtsalt korraldajapoolne naiivne lühinägelikkus, vaid sihilik kalkulatsioon? On ju ometi kümneid võimalusi tahtmise korral kokkutulekuid väga odavalt korraldada — kutsud kamba kokku kuhugi, kuhu bussid käivad, laotad tekid murule ja igaüks võtab piknikukorvi kodus vaaritatud roogadega ise kaasa.

Miks lihtsaid kokkutulekuid siis ei korraldata? Minu meelest seepärast, et osa rahvast ei tahagi enda hulgas lihtsamaid tegelasi näha. Meiegi klassist on võrsunud tippjuhte, ärikaid ja jõuka mehega abiellunud endisi koolimisse. Aga kord kohtasin Tallinna bussijaamas klassivenda, kes korjas seal pudeleid. Meie hulgas on mitu abirahadest elatuvat üksikema. On neid, kes ei teeni halvasti, aga ühel neist on hukkunud õe lapsed hooldada ja teine toetab invaliidist eksmeest. Kui kõik need inimesed tuleksid kokkutulekule, oleksid kontrastid tõesti võimsad. Ja mine tea, ehk mõni rikkam väriseb, et raske elukoorma all väänlev kunagine pinginaaber hakkab veel laenu või abi paluma.

See on ju vana tõde, et mugavam on koos viibida sarnastel inimestel. Täiesti mõistetav on rikaste klassikaaslaste soov vaesed eemale peletada ja omavahel rikaste inimeste muretuid nalju ja lõbustusi nautida. Miks peaks keegi samal ajal kõrval ohkima, kui raske on väikesest palgast lapsi toita. Ja mis ühiseid teemasid leiad sa inimestega, kes pole isegi Pariisis ega Londonis käinud, Taist ja Dubaist rääkimata?

Mul tekkis korraks kiusatus korraldada eraldi kokkutulek vaestele ja õnnetutele. Samas loobusin sellest mõttepojast kohe. Vaevalt selliselt kokkutulekult keegi positiivset süsti saakski — no mis hea meel oleks vahtida teisi õnnetuid ja kuulata nende hädasid? Ja kes tahakski ise minna kunagistele kamraadidele näitama: “Vaadake, ma ole luuser!” 

Kuidagi kurb on tagasi mõelda kooliajale, kui me kõik olime veel enam-vähem võrdsed ja unistusi-lootusi oli kõigil ühepalju. Vist sellepärast polegi ma kunagi ühelegi kokkutulekule jalga tõstnud, et minu meelest on need tegelikult kurvad sündmused. Nagu matused — vaatad ringi, kes on veel alles ja kes juba läinud… Las mõned mälestused jäädagi rikkumata.