“On alles alatu rongaisa!” mõtlesin endamisi. Tüüp muutus mulle hoobilt ebasümpaatseks. Aga kui ta oma elust lähemalt jutustas, pidin oma hinnangu tagasi võtma. Tema olukord oli tõesti haletsusväärne.

Kujutasin tema häda ja viletsust endale elavalt ette. Mehel läks elu lörri ja nad naisega läksid lahku. Neil olid väikesed lapsed. Korter jäi enesestmõistetavalt naisele ja lastele, lahutatud tüüp pidi endale uue eluaseme otsima. Valikut palju polnud, uus pangalaen ei tulnud kõne allagi. Seega pidi ta mingil “mäel” üürima halli ja haleda ühetoalise korteri. Nii, nüüd mõtle, et oled ühetoalises Lasnamäe peldikus elav mees ja igatsed uut naist. Lähed ööklubisse ja leiadki meeldiva tibi. Aga kas tibid tahavad endale Lasnamäe ühetoalistes elavaid mehi?

Ka autost pidi lahutatud mees loobuma, seegi jäi eksnaisele, sest lapsi on ju vaja lasteaiast ja koolist koju vedada. Uut autot mees osta ei suutnud, sest alimentidest üle jääv rahanatuke kulus korteriüüriks, toiduks ja väheseks meelelahutuseks. Kes sooviks endale autota meest, kui tollel pealegi ei pruugi isegi taksoraha jätkuda?

Jooksvad kulud uue naise kaelas

Niisiis: kui keskmise sissetulekuga lahutatud mees tahab endale uut naist, peab ta oma nõudmistes väga suure allahindluse tegema ja võtma naise, keda keegi teine pole veel tahtnud. See naine peab aga arvestama, et mehelesaamisel on kõrge hind: ta peab kandma enamiku kodukuludest, maksma ise autoliisingut, ostma elektroonikat, maksma kinni puhkusreisid. Sünnipäevaks ja jõuludeks on parimal juhul loota, et mees toob paar lillekest või teeb küpsisetorti. Kui tahad kuldkette ja sõrmuseid, ostad ise.

Ning kui lahutatud mehe uus elukaaslane otsustab, et tahab oma väljavalitu kõrval valges kleidis altari ees seista, tuleb tal kanda lõviosa pulmadega seotud kuludest. Või siis sellest unelmast üleüldse loobuda. Samal ajal tuleb uuel perel pidevalt välja kannatada mehe eksnaise üha kasvavaid nõudmisi — lastel on jälle vaja huviringiraha, kingitust, uusi riideid, mida iganes.

Kõige selle tulemusena elab mees pidevas alaväärsustundes ja arvatavasti läheb uus kooselu lõpuks ikkagi lörri. Tal tuleb jälle otsast peale hakata — ja veab, kui uuest suhtest ei ole selleks kurvaks hetkeks veel ühtegi last sündinud.

Elu nagu vangikongis, joomine ja depressioon

Kui vaadata olukorrale sellest vaatevinklist, hakkab lahutatud meestest kohutavalt kahju. Kui nad ei leia endale eelkirjeldatud meeleheitel vanatüdrukut, kes ongi nõus mehe eest kogu uue elu kinni maksma, istuvad vaesed alimentidega koormatud mehed oma laste täisealiseks saamiseni nagu vangikongis. Lahutatud naisel on võimalik kergesti uut elu alustada ja uusi mehi leida, aga lahutatud mees võibki üksikuks jääda.

Kerge on näpuga näidata ja parastada: “Aga kes käskis oma naist ja lapsi maha jätta ja ringi hoorama hakata?” No kuulge! Igas lahkuminekus on ikka kaks osapoolt. Ja minu meelest on pagana ebaõiglane, kui ühelt osapoolelt röövitakse igasugune võimalus uuesti õnnelikuks saada. Ning mõelgem nüüd, mis on üksildase elu paratamatud kõrvalnähud: vaikne allakäik, depressioon, ühekordsed sutsakad lõbumajas, joomisest ja narkootikumidest lohutuse otsimine, kasiinos õnne proovimine — äkki veab ja miljonid kukuvad sülle… Kohutav perspektiiv!

Kuidas riik peaks tegelikult joomise vastu võitlema

Alles hiljuti oli “Ringvaates” huvitav arutelu eestlaste joomaharjumusest ning mulle jäi meelde ühe daami tabav küsimus: kas alkoholireklaamide piiramise ja aktsiisitõusude asemel poleks pikemas plaanis kasulikum selgeks teha, miks inimesed üldse jooma hakkavad, ning alustada hoopis nende põhjuste likvideerimisest?

Ma ei ole statistikasse süveneda viitsinud, aga julgen kinnisilmi väita, et suur osa meesalkohoolikutest on lahutatud ja üksildased mehed, kes ei suuda enam näha mingit võimalust helgeks tulevikuks ja kelle elust puudub naise hooliv soojus. Ja kui depressioonist juttu tuli, siis miks on meie meeste hulgas enesetappude protsent nii kõrge?

Miks ei võiks riik nende meeste kottimisest loobuda ja ise nende lapsi ülal pidada? Mina oleksin küll nõus maksma paar protsenti oma palgast uueks maksuks, mis annaks kindlustunde nii mulle kui ka mu laste isale, et kui me peaksime lahku minema, ei imeks alimendid teda tühjaks. Ja vaevalt tahavad naisedki väriseda, kas mees ikka hakkab alimente maksma või viilib. Miks peaks naine sünnitama, kuni tal pole kindlustunnet?

Mõelgem selle peale.