Klatšimoor: lapsevanemad, äkki on kätte jõudnud aeg ükskord ometi ärgata pimedast ahviarmastusest?

 (36)
Klatšimoor: lapsevanemad, äkki on kätte jõudnud aeg ükskord ometi ärgata pimedast ahviarmastusest?
Foto: Tiit Blaat

Ma ei taha kirjutada koolitulistamisest ja see pole ka mu veeru teema. Aga see kohutav sündmus peaks panema kõiki lapsevanemaid järele mõtlema: kas minu lapsega on kõik ikka normaalne ja kas ma ise käitun õigesti? Minu tänane veerg räägib pimedast vanemlikust armastusest ja selle tagajärgedest, mis võivad lõpuks olla väga jubedad. Kui mitte nüüd, siis kaugemas tulevikus.

Võtame esimese näite. Ma söön oma ekselukaaslase koleda tutimütsi ära, kui ka järgmisel suvel ei jõua meie meediasse vähemalt kümme sellist pealkirja: “Lugeja kurdab: suveetendusel rikkusid elamuse publikus lärmavad lapsed”. Hiljuti tekitas kisa-kära sotsiaalmeediast nopitud postitus, mille autor olevat pealt näinud intsidenti, kus bussijuht üritas korrale kutsuda kõrvulukustavalt kisavat last ja tema ema. Nii, mida nende juhtumite kohta arvata? Netikommentaarid jagunevad alati must-valgelt: a) lapsed on kasvatamatud ja neid peabki korrale kutsuma, b) kisa on täiesti normaalne ja igaüks peaks suutma seda kannatada.

Ma arvan, et päris must-valge see pole. Kui kaheaastane bussis jonnima kukub, siis on napakas arvata, et lapse ema on süüdi või peaks oma titele karistuseks laksu tagumikule lajatama. Intelligentne inimene teab, et kaheaastased jonnivadki ja see on loomulik arenguetapp. Aga kui vanem võtab jonniohtliku tite kaasa suveetendusele, on viga vanemates, mitte lapses. Ning kui restoranis või kaupluses kukub kriiskama umbes viie- või kuueaastane jõnglane, keda vanemad isegi ei ürita keelata, siis ka see ei ole normaalne.

Seotud lood:

Minu küsimus: mis saab sellistest lastest natuke kaugemas tulevikus? Kas te oma põngerja märatsushooge heaks kiites ette ka mõtlete?

Mida mõtleb lapsevanem, kes reegleid rikkunud last kaitseb?

Läheme korraks kaugemasse tulevikku: ühel päeval tuleb teie lapsel pähe minna kooli, põues kutsikas (kasutagem kutsikat eufemismina, ma tõesti ei tahaks täna relvadest rääkida). Seda märkavad teised õpilased, kes teavitavad õpetajat ja viimane kutsub vanemad vestlusele. Selle asemel, et probleemi mõista ja lapsega tegeleda, hakkab vanem vastu põtkima: “Kas te vihjate, et minu lapsel on mingi probleem? Kuidas te julgete? Ta käitub täiesti normaalselt, vähemalt kodus. Ta on ju minu laps, saate aru! Või tahate öelda, et ka mul on midagi viga? Kui teile tema käitumine ei meeldi, siis on viga järelikult teis. Teie koolis on halb õhkkond ja te ise olete halb õpetaja. Vaadake endale peeglisse. Minu lapsega on kõik hästi.”

Võib-olla manitsebki selline vanem õhtul oma last: “Kuule, ära siis seda kutsikat homme enam kooli kaasa võta, muidu vastik direktori-vanamutt jälle ärritub. Aga ära lase tal endale midagi öelda, eks. Tal pole selleks mingit õigust! Sa oled täiesti normaalne, valesti käituvad teised.”

Kui olete käinud koolis lapsevanemate koosolekutel, siis kindlasti näete seal vanemaid, kelle arust käitus tema laps halvasti ainult sellepärast, et koolis ja ühiskonnas on noortele inimestele liiga suur surve. Kaasõpilasele andis ta peksa sellepärast, et kaasõpilane provotseeris. Õpetajat nimetas ta vastikuks värdjaks sellepärast, et õpetaja on nõme inimene ega oska õigesti õpetada.

Ma saan aru, miks need vanemad nii tõrjuvad on. Eks ikka sellepärast, et last peetakse kodu ja vanemate peegelpildiks ja kellele siis meeldiks peeglist mingit peletist vaadata. Kui tunnistada endale ja teistele, et laps käitub halvasti või on tema peas midagi viltu läinud, siis tuleks justkui möönda iseenda läbikukkumist.

Saage aru: mitte keegi pole kaitstud!

Äkki oleks viimaste sündmuste valguses ükskord ometi aeg see kõverpeegel puruks lüüa ja hakata hoopis tõele näkku vaatama? Järgmine kord, kui õpetaja teeb su lapsele märkuse, ei hakka sa õpetajat süüdistama, vaid mõtled järele, miks su laps selle märkuse sai. Ehk on tark mõte seegi, et kui su lapsel on käitumis- või psüühikahäired, millele pedagoogid ja teised lapsevanemad tähelepanu juhivad, viid sa oma lapse psühholoogi või psühhiaatri juurde, mitte ei raiu jonnakalt, et kuna ta on sinu laps ja sina oled teatavasti täiesti normaalne, ei saa ka temal järelikult midagi viga olla.

Mitte keegi pole kaitstud selle eest, et just tema laps “ära keerab”. Mitte keegi ei tohi arvata, et kõik halvad asjad juhtuvad kellegi teisega ja kellegi teise pärast. Kui vanem oma tobedast uhkusest enda probleemsele lapsele abi keelab, siis tuleb tal varem või hiljem leppida tagajärgedega. Tagajärg võib olla äärmuslik. Või, kui kõige hullemat ei juhtu, kasvab lapsest täiskasvanu, kellel on liiga kõrge enesehinnang ja kes pole õppinud oma probleemidega tegelema.

Mis oleks, kallid ahviarmastajad, kui väljuks korraks käesolevast hetkest ja mõtleks viisteist aastat ette? Suurte inimeste maailmas ei saa lapsuke mammalt-papalt kaitset otsida, kui tema väärastunud käitumine ja puudulik enesekontroll näiteks tööl või suhtes jamasid kaela toob.