Mehed seevastu klatšist nii huvitatud ei ole. “Mis sa mulle sellest räägid! Mind ei huvita eitede saunajutud. Tahan inimesest ise pilti ette saada,” põrutab tüüpiline mees, kui üritada talle midagi rääkida. Mehi kui kütte huvitavad ainult enda käega maha lastud põdra sarved. Ja nii ta ei võtagi kuulda, et tema uus pruut on kuuldavasti litsakas ja napsilembene, kuni leiab ühel päeval sarved enda peast. Teiste sõnadega — mees jäägu või lolliks ja naerualuseks, aga kuulujuttudest ta õppust ei võta.

Mehed, kartke klatšihimulist naist!

Naiste lähenemine on pragmaatiline, meeste oma aus. Kuid ka naised suhtuvad klatšimisse erinevalt. Minu jaoks on klatšil kaks tasandit. Esimene, mida ma aktsepteerin ja ka ise harrastan, on eluks vajalik taustainfo, mis aitab ennetada suuremaid jamasid ja draamasid. Kui tutvud uue inimesega, on siiski parem ette teada, kes ta on.

Klatš, mida ma ei salli ja meelsasti ei kuula, on pahatahtlik tagarääkimine, kui keegi süstemaatiliselt kedagi mustata üritab. Selline klatš on kallutatud ja kahjulik. Ja seda harrastavate naiste eest hoiataksin kõiki mehi (naisi pole vaja hoiatada, meie adume selliseid asju vaistlikult ja hoiame valedest inimestest kaugemale).

Räägin ühe tõestisündinud loo. Eestis liigub paremas seltskonnas ringi kuumavereline daam, kellel on aastate jooksul olnud palju suhteid. Ta napsitab üsna tihti ja armastab pidutseda. Neil pidudel räägib ta oma napsisõpradele (teised tuntud inimesed) taga oma eksmehi. Muidu poleks asi nii hull, kui need mehed ei liiguks ega töötaks samas ringkonnas.

Näiteks hiljuti oli mul juhtum, kui tahtsin üht tuttavat kaasata projekti, mida teen koos selle naise eksiga. Aga koostöö jäigi ära, sest ilmnes, et tuttav teab mu kolleegi ainult tema eksnaise vürtsikate pajatuste kaudu. Mul tekkis tunne, et neid ühte ruumi lubades ei saa ma kõveraid muigeid ega eelarvamuslikku suhtumist ära hoida. Kõige nõmedam on, et need jutud on liialdused või lausvale.

Ja kui te arvate, et selle klatšihimulise daami eksmees teab, kui naeruväärseks on ta tänu oma eksnaisele jäänud, siis eksite. Tema ei aima midagi — mehed ju kuulujutte ei kuula. Ta suhtleb eksiga pahaaimamatult edasi, neil on tema seisukohast väga sõbralikud suhted. Samamoodi pole sel mehel halli aimugi, et osa tema ja eksi ühistest tuttavatest temaga kusagil kokku juhtudes mõttes irooniliselt muigab.

Kui selliste juhtumitega kokku puutun, tundub mulle, et mehelik suhtumine klatši ja selle kuuldavõtmisse on siiski sümpaatsem.

Uus mees trambib sama reha otsas

Kõne all olnud naisel on nüüd järjekordne mees, kes tema kõrval uhkelt sammub ega aima oma masendavat tulevikku ette. Meheloomust tundes olen kindel, et praegu tõrjub temagi kõiki hoiatusi, mida tuttavad selle naise kohta jagavad. Ta ei usu, kui talle öeldakse, et varem või hiljem saab ka temast seltskonnas see “vaene mehike, keda purjus eksnaine kogu aeg taga kirub”. Ja siis on juba hilja. Kuigi mehed ei soovi kuulujutte tähele panna, soovivad nad veel vähem, et neid nähtaks haletsusväärsete kujudena, kes ei suuda naise suud vaigistada.

Nojah, tõtt-öelda jõudsin paradoksini: selleks, et osata klatšijatest eemale hoida, tuleb enne piisavalt palju klatši kuulata. Aga kui minu näites esinenud tuntud daam seda veergu lugema juhtub: võta teadmiseks, et oma napsi- ja klatšihimu tõttu oled oma tutvusringkonnas veel suurem naerualune kui mees, keda sa oma juttudes narriks maalid.

Lugejatele on mul aga küsimus, sest mõistsin seda veergu kirjutades, et klatšimine on kahe otsaga asi: kuidas teie toimite? Kas panete mahlakad kuulujutud kõrva taha kui väärt info või eirate neid? Kas ja kuidas teete oma uue kallima kohta taustauuringut?