Mille üle ma ei väsi pühade ajal imestamast: kui lühike võib olla inimese mälu! Viimasest kriisi- ja koonerdamise ajast on möödunud ju ainult paar aastat, vaevu on majandus uuesti kosunud ja iga teine inimene ei peagi koondamist ega kohtutäiturit kartma. Mõni olla isegi palgatõusu saanud. Aga selle asemel, et näguripäevi mällu söövitada ja hakata viimaks ometi sääste koguma, ostame me Tallinna supermarketid tühjaks! Ilutulestikku paisati sel aastavahetusel samuti taevasse sellise hooga, nagu homset enam ei tulekski.

Teine asi, mis kunagi meeles ei seisa, on kehakaalu jälgimine. Õgimine vallandub juba novembris, sest varsti on ju detsember. Detsembris kogub maraton tuure, sest pühad kestavad vaid loetud päevad, aga ahvatlevat rasva ja suhkrut leidub lettidel ju mägede kaupa. Kõik tuleb ära süüa!

See, et eelmistelgi aastatel ei läinud tööriided pärast pühi enam selga, on mälust nii pühitud, et eest lendav püksinööp ja sviitrit pungitav puhitunud kõht tabab ikka üllatusena nagu esimene lumi.

Kingiorgialegi järgneb alati pohmell ja kahetsus, aga sellest blogijad miskipärast ei kirjuta. Jõulupreemia eest võinuks osta uue pesumasina, aga kogu raha kulus mõttetule ninnile-nännile, millest sõbral või sugulasel on rõõmu ainult hetkeni, mil ta pakkepaberi puruks käristab. Ja kui ostad lugematute tühiste nipsasjakeste asemel näiteks abikaasale ammuigatsetud luksuseseme, siis kui suurt rõõmu suudab tunda ta uuest espressomasinast, mis tuli teie tulevaste ühiste näljapäevade arvelt?

Mõni võttis kinkide ostmiseks koguni panga- või sms-laenu. Üürikese õnnehetke nimel pannakse panti tulevik.

Pole siis ime, et eile linnas käies nägin tänaval nii palju väsinud ja kurbi inimesi, kelle pilgud olid kustunud ja tulvil lootusetust. Pangaarve on miinuses, magu streigib, pooled kingid vedelevad juba prügikastides. Kõhul rullub pekk, mida osalt toidab stressihormoon. Ma tõesti ei saa aru, miks paljud jõule ja aastavahetust nii sõgedalt jumaldavad?

Lõpuks on see ju paar päeva kogu pikast aastast. See pole küünlaid väärt. Ja siis saabub uus aasta ja hakatakse andma lubadusi, mis omakorda stressi tekitavad. On ju ette teada, et enamik ei lähe kunagi täide. Takkapihta kuulutavad horoskoobid, et kitseaasta tuleb õnnetu ja vastik nagu kitsejuust.

Mulle on öeldud, et peaksin uuel aastal olema optimistlikum ja rohkem inimestesse uskuma. No lõpetage juba! Teate, kes on kõige rõõmsamad ja helgemad inimesed maailmas, kelles vohab murede ja kahtluste asemel piiritu usaldus kaaskondsete vastu? Vastus: need on puuduliku mõistusega inimesed või väikesed lapsed.
Tark inimene on kardab alati kõige hullemat, lootes samas parimat.

Sestap soovitan: alustage uut aastat dieediga ja makske võlad ära, lolle lubadusi ärge andke ja horoskoope ärge lugege. Aga targa inimesena aiman, et ega te head nõu nagunii kuulda võta ja uus aasta tuleb samasugune nagu eelminegi.