Vähemalt esialgu jäi kohast ilma ka Peeter Võsa, kelle puhul valijale jõudis ilmselt kohale, et riigikogulane ei tormagi kaamera ja mikrofoniga nende olmeprobleeme lahendama nagu “Võsareporteri” saatejuht. Oma telekarjääri tipus oli Võsal lihtsama rahva hulgas imetegija kuulsus, aga mulle ei meenu, et ta Keskerakonna ridades pinki nühkides mõne ime oleks korda saatnud. Kui Facebookis praalimine välja arvata loomulikult.

Minu meelest kehtib selliste tüüpide puhul lihtne loogika — oma (tele)kuulsuse toel võidki ju valituks saada, aga nelja Riigikogus istutud aasta jooksul kuivab kuulsus kiiresti kokku ja poliitikuna endale väärikat nime teha on juba palju keerulisem, kui väikeses Eestis popstaariks hakata. Kes ei suuda nelja aasta jooksul tõestada, et ta on midagi sisukamat kui labane tsirkusetola, see järgmine kord häältest ka ilma jääb.

Erinevalt Riisalust arvan mina, et valija on hoopis targemaks ja vastutustundlikumaks muutunud ega hääleta enam lihtsalt lahedate ja naljakate inimeste poolt, kes muhedaid lorilaule laulavad ja lõbusaid anekdoote räägivad. Riigivalitsemine pole naljategu, eriti praegusel äreval ajal.

Aunaste sai fännidel halastushääli?

Minu jaoks polnud seega ka mingi ime, et järjekordne parlamenti pürginud teletäht Maire Aunaste sai vähem kui 700 häält. Ime oli hoopis see, et ta oma üsna kesise saagiga Riigikokku pääses. Eriti kurioosne on, et Aunaste tunnistas intervjuudes üsna varjamatult, et poliitika teda tegelikult ei huvitagi, aga töö televisioonis kuivas kokku ja Riigikogus oleks vähemalt kindel sissetulek. Mine tea, võib-olla olidki need 700 halastushääled tema andunud fännidelt, kes muretsesid rohkem oma lemmiku kui iseenda ja riigi tuleviku pärast?

Maire Aunastest on tegelikult hirmus kahju. Juba kampaania ajal jättis ta pigem tõsielusarja kangelase kui tõsiseltvõetava poliitiku mulje (tõsielusarjade põhimõte on teatavasti võtta pahaaimamatu inimene, panna ta tundmatusse olukorda ja siis tema ebaadekvaatse käitumise kulul palju nalja saada).

Aunaste süüdistas ebaedus selgeltnägija Marilyn Kerrot, kes seda “Ringvaates” ette ennustas. Aga kuidas jääb halenaljaka vahejuhtumiga, kus võrukaetlest amatöörreporterid Mairelt välja pinnisid tsitaadi, nagu poleks IRLil neil valimistel nagunii mingit lootust? Iga kord, kui Aunaste suu lahti tegi, pudenes sealt jaburaid väiteid.

Vahetult pärast valimisi põrutas Aunaste, et teda poliitika ei huvitagi ja tõotas oma parlamendikoha ära anda. Varsti mõtles ta ümber, et siiski läheb parlamenti — ilmselt saabus vahepeal kainestav üüri- või elektriarve, kuu algus ju ikkagi. Võin vaid ette kujutada, kuidas teda IRLi tagatubades sajatatakse ja kirutakse maapõhja erakonna juhtfiguuri, kes Aunaste värbamise eest vastutab. Paraku on Aunaste nö tavainimese jaoks tõesti tuntum ja silmatorkavam kui näiteks Urmas Reinsalu või Juhan Parts ning see, mis tema suust väljub, pälvib ka suuremat tähelepanu ja rajumaid pealkirju.

Kustuvad teletähed, kirjutage parem raamatuid!

Kuigi ka IRLi jääb see fiasko vähemalt mõneks ajaks saatma, siis Aunastele langenud hoop on minu meelest kõige rängem ja teenimatum. Tegelikult mõistan ma Mairet täielikult ja tunnen talle kaasa. Töö televisioonis hakkas lõppema ja eks igaüks mõtleks sellises olukorras, mida ta küll tegema hakkab, et arved ja üür makstud saaks. Kui tuleb ahvatlev ja rahaliselt magus pakkumine erakonnalt, siis loomulikult ei heidaks keegi seda kergekäeliselt üle parda. IRLi juhtkond ehk ei tundnud Mairet nii hästi. Need, kes paremini tunnevad (ja minu tuttavate hulgas neid on), teavad, et Maire on väga spontaanne ja emotsionaalne ning ütleb hetkeajendil tihti igasuguseid asju, mida ta ehk päris nii ei mõtle. Mul on lausa hirm, mis ta nüüd poliitikas peale hakkab. Juba algus näitas, et kui keegi tema kohta midagi iitsatab, ütlevad Mairel närvid kohe üles.

Millest mul siis kahju on? Ikka sellest, et tegemist oli ikkagi Eesti telelegendiga, keda saatis kuni Riigikogu valimisteni rahva austus ja armastus. Mul oleks hea meel, kui saaksin ajaratast tagasi kerida ja Maire väärikalt pensionile saata. Raha oleks võimalik teenida ka raamatuid ja artikleid kirjutades, mida ta väga hästi oskab. Alati on nukker näha, kui inimese maine põrmu tallatakse ja Maire ei ole selles tõesti ise süüdi. Ma süüdistan poliitikuid, kes teda ahvatlesid ja sellele teele tõukasid. Nemad teadsid, mida nad teevad ja mis selles maailmas ees ootab, aga Mairel polnud ju mingit kogemust.

Vähemalt on erakonnad nüüd ehk selle õpetliku näite varal oma järeldused teinud ja järgmist karjääri lõpetavat telekuulsust või näitlejat niisugune avalik alandus ei ähvarda.