Istusime hinge väristades laua taga, kuni perenaine köögist vaagnaid tassis. Tõstsin endale ette midagi, mis tahtis vist olla juustukook, aga oli kahjuks pooltoores ja maitses nagu tapeediliim. Nätske käkk suus keerlemas, nägin, et võõrustaja vaatab ootusärevalt ringi ja ootab komplimente. Kui vaikus ja matsutamine juba liiga piinlikuks muutusid, pahvatasin ise: “Issand jumal, nii maitsev kook! Kuidas sa küll oskad?” Õudusega nägin, kuidas sõbrannal põsed heameelest õhetama lõid ja ta mulle kandikuga lähenes: “Nii tore, et maitseb! Võta veel üks tükk!”
“Ei, ei!” lipsas mul suust. “Las teistele jääb ka midagi…” Aga ma ei pääsenud oma saatusest, järjekordne lahmakas kliistrikäkk libises juba mu taldrikule. “Oh, ära muretse, mul on ju teine plaaditäis veel,” siristas mu piinaja õndsalt naeratades. Sama saatus tabas teisi laua ääres istujaid. Õhtu tundus korraga nii pikk.
See oli ainult üks näide pikas rivis. Usun, et see on enamikule tuttav tunne: sa lähed amatöörkokale külla, pungestad tema kõrbenud, nätsked või maitsetud road endale kuidagi naha vahele ja tunned end tõelise kangelasena, kui taldrikul põhi paistma hakkab. Viisakusest teed mõne võltsi komplimendi. Võõrustaja aga saab sellest ainult hoogu juurde. Halvimal juhul surub ta järgmise portsjoni kohapeal oma külaliste taldrikutele, hea vedamise korral aga paneb pool pirukat kaasa (mille saab järgmisel tänavanurgal prügikasti poetada). Neil hetkedel ma tunnen, et head maneerid on ülehinnatud. Miks ei võiks järgmine kord lihtsalt tõtt rääkida: “Kuule, ära solvu, aga su kook ei kõlba koeralegi.”
Mind paneb imestama, kuidas küll ei saa sellised “kokad” ise aru, et nende toidud on jälgid. Kas tõesti muutub kokandushuviline omaenda toitude suhtes tuimaks ja pimedaks nagu kanaema? Vähe sellest, et nad serveerivad oma jubedusi enda kodus, trügivad nad, kandikud ja küpsisepurgid kaenlas, oma sõpradele külla.
Serveeri parem sotsiaalmeedias
Tunnistan, et kui varem pidasin professionaalse toitlustusteenuse tellimist priiskamiseks, olen nüüd ümber mõelnud. Kui sa ei kutsu just arutut arvu külalisi, ei olegi toitlustus nii üüratult kallis ja ma tõesti tunnustan neid tuttavaid, kes ostavad oma pidudele valmis toidukraami. Proffide tehtud toidud on enamikus söödavad ja tavaliselt on need ka piisavalt neutraalsed. Sest toidu untsukeeramise kõrval on üks hobikokkade piinamismeetodeid veel see, et nad ei lepi tavalise kartulisalati ja õunakoogiga, vaid üritavad midagi eksootilist.