Klatšimooril aeti süda pahaks: kui sa ei oska süüa teha, tee oma külalistele heategu ja telli toitlustus

 (75)
Klatšimooril aeti süda pahaks: kui sa ei oska süüa teha, tee oma külalistele heategu ja telli toitlustus
Panthermedia, Scanpix

Vaatasin ükspäev uut saadet “Eesti parim pagar” ja püüdsin ette kujutada, mis tunne on tippkokkadel, kes peavad amatöörküpsetajate käkerdisi mekkima. Saate aru, teie nina ette tuuakse kevadist koerajunni meenutav asjandus ning seda serveeritakse ekleeri pähe. Ja teil ei ole mingit valikut, kas hammustada sealt suutäis või mitte!

Teleka ees läks mul meel nii härdaks, et peaaegu poetasin pisaragi. Nimelt on see teema mulle väga hingelähedane. Millegipärast on mu tutvuskonnas hulk inimesi, kelle hobiks on kulinaaria. Tõtt-öelda eelistaksin, et nad mängiksid trumme, valmistaksid lõhkekehi või tegeleksid mõne muu ohutuma hobiga, mis kaaskodanikke vähegi säästaks.

Ütlen ausalt: ei ole midagi jubedamat, kui omada lähedasi ja tuttavaid, kelle kireks on söögivalmistamine, aga kelle maitsemeeled ja sündsustunne on kohutavalt alaarenenud. Kui läheneb mõne sellise tüübi sünnipäev või muu tähtsündmus, katsun alati linnast ära olla või haigeks jääda. Paraku ei ole võimalik pead igavesti liiva all hoida. Kui sa ei taha oma suhtlusringkonnas paariaks muutuda, pead end kohale vedama vähemalt juubelitele, pulmadesse ja matustele. Näiteks kui üks tuttav pärast pikki viljatuid aastaid lõpuks kauaigatsetud lapse sai ja mulle laekus peokutse, tundnuks ma end väga südametu inimesena, kui oleksin taaskord mõne läbipaistva ettekäände leiutanud ja minemata jätnud.

Seotud lood:

Niisiis marssisin vapralt kohale. Teades olukorda, istusin enne tunnikese oma lemmikrestoranis ja sõin korralikku toitu. Tuttava maja ees tõmbasin kopsud veel viimast korda värsket õhku täis ja astsusin esikusse, kust juba hoovaski kurjakuulutavat küpsetamislõhna. Laua ääres ootas veel pool tosinat külalist. Kui peoperenaine kõrvale vaatas, vahetasime nendega ahastavaid pilke. Kõik olid varemgi selles majapidamises käinud ja kahjuks juba teadsid, mida oodata.

Hobikokk on oma roa suhtes pime nagu kanaema

Istusime hinge väristades laua taga, kuni perenaine köögist vaagnaid tassis. Tõstsin endale ette midagi, mis tahtis vist olla juustukook, aga oli kahjuks pooltoores ja maitses nagu tapeediliim. Nätske käkk suus keerlemas, nägin, et võõrustaja vaatab ootusärevalt ringi ja ootab komplimente. Kui vaikus ja matsutamine juba liiga piinlikuks muutusid, pahvatasin ise: “Issand jumal, nii maitsev kook! Kuidas sa küll oskad?” Õudusega nägin, kuidas sõbrannal põsed heameelest õhetama lõid ja ta mulle kandikuga lähenes: “Nii tore, et maitseb! Võta veel üks tükk!”

“Ei, ei!” lipsas mul suust. “Las teistele jääb ka midagi…” Aga ma ei pääsenud oma saatusest, järjekordne lahmakas kliistrikäkk libises juba mu taldrikule. “Oh, ära muretse, mul on ju teine plaaditäis veel,” siristas mu piinaja õndsalt naeratades. Sama saatus tabas teisi laua ääres istujaid. Õhtu tundus korraga nii pikk.

See oli ainult üks näide pikas rivis. Usun, et see on enamikule tuttav tunne: sa lähed amatöörkokale külla, pungestad tema kõrbenud, nätsked või maitsetud road endale kuidagi naha vahele ja tunned end tõelise kangelasena, kui taldrikul põhi paistma hakkab. Viisakusest teed mõne võltsi komplimendi. Võõrustaja aga saab sellest ainult hoogu juurde. Halvimal juhul surub ta järgmise portsjoni kohapeal oma külaliste taldrikutele, hea vedamise korral aga paneb pool pirukat kaasa (mille saab järgmisel tänavanurgal prügikasti poetada). Neil hetkedel ma tunnen, et head maneerid on ülehinnatud. Miks ei võiks järgmine kord lihtsalt tõtt rääkida: “Kuule, ära solvu, aga su kook ei kõlba koeralegi.”

Mind paneb imestama, kuidas küll ei saa sellised “kokad” ise aru, et nende toidud on jälgid. Kas tõesti muutub kokandushuviline omaenda toitude suhtes tuimaks ja pimedaks nagu kanaema? Vähe sellest, et nad serveerivad oma jubedusi enda kodus, trügivad nad, kandikud ja küpsisepurgid kaenlas, oma sõpradele külla.

Serveeri parem sotsiaalmeedias

Tunnistan, et kui varem pidasin professionaalse toitlustusteenuse tellimist priiskamiseks, olen nüüd ümber mõelnud. Kui sa ei kutsu just arutut arvu külalisi, ei olegi toitlustus nii üüratult kallis ja ma tõesti tunnustan neid tuttavaid, kes ostavad oma pidudele valmis toidukraami. Proffide tehtud toidud on enamikus söödavad ja tavaliselt on need ka piisavalt neutraalsed. Sest toidu untsukeeramise kõrval on üks hobikokkade piinamismeetodeid veel see, et nad ei lepi tavalise kartulisalati ja õunakoogiga, vaid üritavad midagi eksootilist.

Kokandushobi aga sobib minu meelest kõige paremini Facebooki ja Instagrami. Kui sellest on vähe, tee blogi. Valmista nii eksootilisi roogi kui soovid, lisa kitsejuustule kas või karulauku ja konnakoibi, serveeri see kunstipäraselt ja pildista üles. Sotsiaalmeedias ei põhjusta sa oma toitudega kellelegi füüsilisi kannatusi ning kellele ei meeldi, saab su ajajoone lihtsalt blokeerida. Nad ei pea sulle silma vaadates valetama. Turvalisest kaugusest “laikida” on palju kergem, nii et saad tõenäoliselt rohkem komplimente kui kunagi varem. Win-win.