Vajusin mõttesse, kas mul on selliseid sõbrannasid, kes julgeksid mulle ausalt öelda, et see või teine soeng, värv, kleit või seelikupikkus mulle ei sobi. Mitte kedagi ei tulnud pähe. Hiljuti sain kutse peenele esitlusele, mille eel lasin endale uue soengu teha. Ilmselgelt oli mu juuksur tol päeval käärid vasaku käega haaranud, sest tulemus oli lihtsalt kohutav. Nägin välja nagu puudli ja spanjeli ristsugutis. Parandustöödeks aega enam polnud, aga kui sõbrannaga taksosse istudes nördimuspisaraid pühkisin, lohutas ta: “Oh, see ainult tundub sulle kole! Ära üldse muretse, tegelikult on see nii ilus soeng, sa näed sellega palju noorem välja…”

Tol hetkel oli mul neid julgustavaid sõnu vaja. Piidlesin end autopeeglist ja hakkasingi ette kujutama, et ju mul on täiesti normaalne soeng, lihtsalt ma ise pole sellega veel harjuda jõudnud. Peole jõudsin juba päris enesekindlana ja isegi naeratasin fotograafile, kes kõiki sisenejaid pildistas. Aga kui järgmisel päeval ühes portaalis enda pilti nägin, oli mu tuju nullis. Peegel ikkagi ei peta, aga sõbrannade sõnad küll.

“Miks sa mulle tõtt ei rääkinud? Ma poleks sel juhul jalgagi sinna tõstnud. Aga nüüd olen terve Eesti ees häbipostis!” nuuksatasin enda lohutajale tigedalt. Minu etteheited teda mõistagi ei rõõmustanud. “Sa ju ise tead, et sulle ei saa midagi öelda. Muidugi ma nägin, et sul on kole soeng, aga ma ju ei tahtnud sinuga tüli norida,” õigustas sõbranna end.

Kas ausus ikka on parem kui häbi?

Vaidlesime veel pikalt, kuidas oleks õige käituda, kui näed, et heal tuttaval on jõle soeng või ta kavatseb avalikku kohta minna seelikus, mis rõhutab tema figuuri kõige naeruväärsemal moel. Sõbrannale meenus, kuidas ta kord jõulupeo eel hea kolleegi juures riideid vahetamas käis ja tollelt kuulis, et tema peokleit tõstab eredas valguses esile kõik pekivoldid. “Solvusin hirmsasti. Peole ma lõpuks ei läinudki, vaid istusin kodus, haletsesin ennast ja süüdistasin tuttavat, kellel oli jätkunud jultumust minult jõulumeeleolu röövida,” meenutas sõbranna. Tema seisukoht on, et kuigi peol oma riietusega teiste klatšiobjektiks sattuda ei ole meeldiv, ei jõua selline klatš siiski enamasti objektini. Ja mis ei jõua kohale, ei saa ka haiget teha. Küll aga võivat liigne otsekohesus sõprade vahel sügavaid hingehaavu lüüa, sest kõige rohkem minevat meile korda ikka nende kriitika, kellest me hoolime.

Nende meenutuste valguses lugesin kurja blogija postituse uuesti üle ja nägin seda korraga teises valguses. Seal oli hurjutatud ühte seltskonnastaari, kes olevat oma maitsekale elukaaslasele räigeks kontrastiks. Aga miks üldse peaks sellele neiule korda minema, mida temast arvavad anonüümsed blogijad? Tal pole neist inimestest ju sooja ega külma, nad ei puutu kunagi kokku. Suur asi küll, et nood teda omavahel klatšivad! Kuni ta on oma mehe silmis kõige ilusam naine maamunal, kommenteerigu teised, mida tahavad. Aga kui tema mees talle tõepoolest enne pidu ütleks (nagu üks blogilugeja soovitas), et ta võiks teine kord stilisti appi kutsuda, voolaksid selle naise silmist arvatavasti kibedad pisarad. See oleks talle suurem löök kui sada õelat kommentaari, mida ta ilmselt kunagi ei loe ega kuule.

Millal ikkagi tasub olla aus?

Järele mõeldes sain kokku siiski nimekirja, millistel puhkudel tasub ära sõbranna solvamisega riskida ja talle ausalt öelda, kuidas ta välja näeb. Olen otsekohene siis, kui sõbranna ise minult ausat arvamust palub. Ma ei laseks kunagi oma heal sõbral raisata kaupluses suuri summasid rõivastele, mis talle ideaalselt ei istu. Ja ma peaksin olema sadist, kui sõbranna valmistub esimeseks kohtinguks unelmate mehega ning mina jätan tema tähelepanu juhtimata tõsiasjale, et valitud kleit ei näita teda parimast küljest. Aga kuni minult midagi ei küsita, olen tõesti parem vait, sest kunagi ei tea ette, kelle tõde osutub valusamaks.