“Kõht täis, kotid tühjad ja mees on õnnelik!”

Mehed on sead, naised on head? Või vastupidi? Seda esimest fraasi kuulen aegajalt ikka ja jälle. Küll naljaga pooleks, küll tõsimeeli, küll vihaga öeldult. Päris ausalt, olen alati vastu öelnud, et minu meelest on hoopis naised sead. Ja ussid pealekauba! Mõelgem nüüd natuke erinevatele näidetele — töödates naiskollektiivis on intriige, tagarääkimisi, kadetsemist ja mahategemisi, solvamist ja vihaseid pilke jalaga segada. Töödates meeskollektiivis kogu seda jama lihtsalt ei ole. Inimesed on sõbralikud, teevad tööd ja nalja ning kui midagi öelda on, öeldakse otse ja keerutamata! Vahel teeb otseütlemine küll haiget, kuid teisalt summutab see juba eos lumepallina kasvama hakkava tornaado, mis võib sündida justnimelt pikaajalise ussitamise tagajärjel.

See ongi peamine, miks minu silmis on ja jäävad mehed alati naistest paremateks — nad ei keeruta, nad ei susserda seljataga, üldjuhul nad ka ei oleta — mees võib pikalt mängu jälgida ja vait olla, kuid kui tal lõpuks hing täis saab, ei lähe ta oma sõbra juurde kurtma, milline tropp naine tal on, vaid ütleb kasvõi sedasamagi oma naisele! Ja nii on ju aus!? Naine saab esitada vastulause. Edasine sõltub juba nende mõlemi emotsionaalsest intelligentsusest ja tülitsemise oskusest. Ka seda saab teha mõistlikult. Ja nii saab naine olla kindel, et tema kallim, kõikidest maailmameestest väljavalitud kaasa, teda teiste ees maha ei tee! Naised seevastu teevad. Kas teate mõnda, kes pole oma meest sõbrannale taga rääkinud?

“Naised on sead, mehed on head!” ütlen mina ja jään oma arvamuse juurde. Ka siis, kui ma ise olen naine! Ilmselgelt olen ma rohkem siga kui minu mees.

Kui mehele meeldib naine, ja tema sõbrale ka, siis kehtib üldjuhul omavaheline rääkimata reegel — sõbra naist ei vaadata! Tean juhuseid, kus sõpruse nimel loobuvad naisest mõlemad. Kuid mis teevad samas olukorras naised? Nad käituvad kas või oma südamesõbrannaga nii nagu nad poleks teda mitte kunagi tundnudki! Ei mingeid reegleid, palju valetamist ja salaja kohtumist. Fui! Kui naine on armunud, siis ta risti ette ei löö. Tean isegi juhust, kus õed tülli läksid — kuna üks magas teise abikaasaga. Regulaarselt! Eks sealt see “õed — õelus, vend — vendlus” väljend tulebki.

Ma arvan, et iga naine on vähemalt ühte poega väärt — mind õpetas poja sünd mehi hoopis teise pilguga vaatama! “Aa, nüüd ma saan aru küll, te juba sünnite säärastena, mida teist siis hiljem veel tahta!” ütlesin mehele ükskord naljatades. Jah, mehed vajavad juba sünnist saati rohkem hoolt ja armastust, hoolitsemist ja ümmardamist — kui nii võib öelda; rohkem tähelepanu, rohkem adrenaliini ja seiklusi! Ei mingisugust paigal mökitamist.

Öeldakse, et mees juba sünnib jahimehena ja õnnelikud on need naised, kes suudavad oma mehes sedasama jahimehe instinkti elusana hoida. Elu lõpuni. “Meestega on lihtne — kõht täis ja kotid tühjad — ja mees on õnnelik!” ütles üks mu sõber. Aga naine? Tal on vaja lillesülemeid, armastuskirju, igapäevaseid komplimente, teraapilist šoppamist, klatši sõbrannadega, kulda-karda, romantilisi õhtuid, kohtama kutsumisi ja veel… ja veel… ja veel! Pidevalt on midagi puudu. Jah, ma tean, olen ju ka naine. Kuigi vahel mõtlen nagu mees. Sääraste kohta pidavat isegi väljend olema — munadega naine.

Muuta inimeses kaasasündinud omadusi ei saa — tuleb õppida neid omadusi hindama, armastama. Mehed on ustavad ja siirad sõbrad, nad on ausad ja otsekohesed, vahel kinnised ja endassetõbunud ja sisemisi tundeid varjavad, pisut ehk tahumatud või oma väljaütlemises julmad, kuid seda sugugi mitte pahapärast. Nad ju ei oska teisiti… Sest meie, naised ja emad, oleme nad ju ise säärasteks kasvatanud! Jõudu poegade kasvatamisel! Mul on neid endalgi kaks.