Alustame algusest. Pilet loomaaeda sissepääsuks maksab ca 50 eurot täiskasvanu kohta (ja 40 eurot 3-12aastastele lastele). Piletikassasse jõudes pööritasin ma silmi ja ütlesin, et võin vabalt parklas (mis ka 8 eurot päev maksab) oodata. Teised naersid mu üle ja ütlesid, et söön oma sõnu. Mina naersin ka, et küll ma teile näitan. Ja maksin poolvastumeelselt sissepääsu eest 429 Rootsi krooni + 379 Rootsi krooni sissepääsu eest.

Tiigrile pai

Olles koduks kuuesajale loomale kogu maailmast, pakub Kolmården põnevust igas vanuses külastajaile. 1,5 ruutkilomeetril paiknev loomaaed koos safaripargi, delfinaariumi ning lastemaailmaga on Põhjamaade populaarsemaid turismiatratsioone.

Sissepääsu juures saan ma aru, et tegu ei ole sugugi mitte tavapärase loomaaiaga, vaid millegi hoopis suuremaga. Me jalutame mööda huntidest, siis krapsakatest kitsekestest, kes möödujatelt lehekesi söömiseks norivad, ning mööda laste loomapargist.

“Siia tuleme tagasi,” luban ma tütrele kui ta kitsedele pai tahab minna tegema ja püüan teda ilma peatuseta viia läbi Bamse maailmast, kus on lastele erinevaid karusselle, liuväljasid, liivakaste nii palju, et silme ees läheb kirjuks. See tundub olema iga väikese lapse unistuste mänguväljak.

Juba siin saan ma aru, et 50 eurot sissepääsu eest maksta ei ole röövimine. Loomaaiast oleme me näinud vaid üht kümnendikku.

Tiigrimaailmas oleme me tiigritele nii lähedal, et peaaegu on tunne, et saame neile pai teha. Mitte et me seda teha tahaks, aga majesteetlikult oma alal ringi jalutavad loomad on tõepoolest meist vaid paari meetri kaugusel.
Tiigreid ei ole üks või kaks, nii et kõik külastajad ühe väikese aknakese juures püüaksid trobikonnas neid üksteise võidu näha, vaid mul ongi tunne, et see on tiigrite maailm nagu nimigi ütleb, sest ükskõik, kuhu ma ka ei vaataks, näen ma tiigrit või kahte jalutamas.

Gondliga lõvide kohal
Gondlisõit safaripargis võimaldab metsloomi jälgida lähemalt kui üheski teises pargis maailmas. Täiesti müstiline tunne on liuelda puude latvade kõrgusel ning vaadata, kuidas omi asju toimetavad karud, põdrad, kaelkirjakud, lõvid. Ma olen täielikus vaimustuses. Milline geniaalne võimalus loomadega tutvuda.

Mõelda vaid, et aastaid tagasi sai selles samas safaripargist läbi sõita oma autoga. Ma ei suuda seda endale muidugi isegi ette kujutada, ma ei tea, kas ma oleks julgenud, gondlisõit tundub ikka palju ohutum.

Sõit ei ole lühike, kuid ma oleksin peaaegu olnud nõus järjekorras veel kord seisma, et seda sõitu veel kord kogeda. Oma 36 eluaasta jooksul ei ole ma midagi vingemat kogenudki.

Meil on loomaaias kulunud juba kolm tundi, pargist on nähtud heal juhul vaid pool. Elevandid ja ahvid ning delfiinid jäävad meil seekord nägemata, sest me varusime pargi jaoks liiga vähe aega ning peame hakkama edasi Norra poole liikuma.

On selge, et paari tunniga ei tee selles loomaaias mitte midagi. Siia tuleb tulla terveks päevaks! Ma täna oma ema ettenägelikkust, kes meil sissepääsu juures käskis lapsele ka käru laenutada. See päästis päeva. Väikestele jalakestele on vahemaad üüratud.

Me lõpetame oma päeva Bamse maailmas karussellisõiduga. Ma mõtlen piletiraha peale. 50 eurot, mis mulle tundus esialgu liiga kallis, ei tundu enam sugugi mõistmatu. Võib olla peaks Tallinna loomaaia pilet ka kallim olema, mõtlen ma lahkudes. Kolmårdeni karude ja kaelkirjakute elamistingimuste kõrval tunduvad vaesed Tallinna loomakesed nagu vaeslapsed.