Viis aastat veetsin suhtes üle keskmise kena neiuga. Suhte lõpupoole tema nägu enam nii kena mulle ei tundunud, kuna midagi peale mossitamise seal minu jaoks ei jagunud. Ometi jooksin jalad rakku, et daamile kõik taevakehad laotusest kätte tuua. Ilmselgelt suhte lõpuaastatel talle enam minust ei piisanud ning seda ei osanud naine muud moodi väljendada, kui nägu krimpsutades ja kõrvalt väljavaateid otsides. Nii palju mune naisel aga ei olnud, et uks enda selja taga kinni lüüa ja selle uue juurde ära minna.

Teleris sügisel jooksnud keha ja näo trimmi ajamise saade meenutas paljuski iseenda luhtaläinud suhteid. Naine muutub suhte arenedes mehe kõrval järjest rahulolematumaks ja hädisemaks. Ühel hetkel on vaja kangesti muutuma hakata ja end taas tõelise naisena tunda. Ma siis selgitan mehe seisukohast lähtuvalt, mis samal ajal muutuja elukaaslase peas toimub. Häirekell undab seal kõvasti ja ajudele käivalt. Undab aga kõrva, et naine pole suhte ja mehega rahul ning uue välimusega saaks ju endale palju parema kaaslase leida. Mees seevastu on oma niinimetatud vana naisega harjunud ja igasugune üles tuunimine paneb teda ebakindlalt tundma.

Nooruses on muidugi tore, kui teised isased tema saagile järgi vaatavad, aga vanemas eas tahaks end lihtsalt kindlalt ja mugavalt tunda. Pole enam endalgi välimusest seda alles, mis nooruses ja uute pullidega võitlema minek näib vastumeelne.

Prouad alustavad nüüd ühendkoori, kus kiidavad õrna naishinge vajadust olla kaunis liblikas ja lennelda oma kaasa kõrval. Olen enam kui kindel, et ühel hetkel hakkab liblikas nägema omasuguseid atraktiivseid olevusi ning kodus kössutav tiba ülekaaluline ja habemes päss hakkab ajudele käima. Naise peas vasardab, et kui tema sai selle pingutusega hakkama, siis ka meespool peab endaga vaeva nägema, et naise uuele välimusele vääriliselt vastata.
Mees on loomult mugav ja igasugune elustiili muutus ei ahvatle. Muidugi on kena enda kõrval ilusat inimest näha. Seda nii kaua, kuni kaunil inimesel jagub viitsimist enda kõrval vähem kaunist kaasat hoida.