"Kombluspolitsei" tähelepanekud: millist hullumeelset loomastumist võib märgata eesti turiste välismaa kuurortides jälgides...

Isehakanud komblusinspektorid käisid hiljuti erinevates puhkusekuurortides uurimas, kuidas meie Eesti turistid välismaal käituvad. Komblusosakonna töötajad sõitsid erinevatesse puhkekeskustesse, riietusid tavalisteks puhkajateks ja tegid märkmeid. HOIATUS!  Huumorimeele ja enesekriitika olemasolu on alljärgneva teksti mõistmiseks vajalik, nende puudumisel soovitame edasisest lugemisest loobuda!

Kõik omapoolsed kommentaarid isiklike tähelepanekutega reisidelt või sõprade-tuttavate käest kuuldud, on siinkohal teretulnud, et saaksime üheskoos olla abiks neile, kes oma reise alles planeerivad.

Sihtkohad, kus inspektorid käisid olid: Egiptus,Türgi, Kreeka, Hispaania, Bulgaaria, Tuneesia ja Tai.

1) Mitmel juhul tekkis olukord, kus eestlastest turistid nõudsid valjuhäälselt musta leiba! Kaevati ka, et kohapealses riigis ei pakuta õiget hapukoort ega kohupiima, rääkimata kohukestest. Neil põhjustel nimetasid eesti turistid asukohariiki nõmedaks ja kaeveldi, et seal pole midagi normaalset suhu ega silma pista. Seda öeldi ka kohalikele vahel otse näkku või kaudselt, aga enamasti eesti keeles. Ühel juhul osutus ettekandja eestlaseks, kes keelest aru sai ja solvus.

2) Väga paljudel juhtudel jäi inspektoritele silma see, et eesti turistid jõid ennast juba enne puhkusele minekut purju ja olid enamuse puhkuse ajast kas joobes või raskes pohmellis. Sellest tulenesid ebatavalise ulatusega meeleolukõikumised, kohati ka peretülid ja palju paksu pahandust. Isegi üks suurem baarikaklus. Puhkuselt naasejate tervis ei olnud paranenud, vaid pigem vajasid nad uut puhkust kodus, et end reisitsüklist välja magada.

3) Purjus peaga käituti välismaal mitmel puhul nagu parmustunud sotsiopaadid. Seejuures oli tegu tavaelus kõrge koha peal töötavate pealtnäha ontlike inimestega. Lolluste tegemist põhjendati endale ja teistele kahe peamise väitega: „Mul on puhkus!” ja „Elame vaid korra!” Enamasti see ei veennud kõrvalseisjaid. Tihti kiruti kõva häälega nimesid nimetades ja roppe sõnu kasutades oma tööandjat, kodust naabrit, mõnd muud tuttavat inimest eesti keeles, eeldades, et türklased, egiptlased, kreeklased, hispaanlased ja teised rahvad on rumalad ja nagunii ei saa mitte milleski aru.

4) Hotellides kaeveldi nii tubade, teeninduse, toitlustamise kui ka kliima üle pidevalt. Rõõmsameelset lõõgastunud olekut tuli ette palju harvem, kui kalli raha eest kaugele ja kaua oodatud puhkusele sõites eeldanuks.

5) Paaril korral esines juhtumeid, kus purupurjus peaga urineeriti avalikes kohtades, näiteks kaktuse peale või buganvilla põõsasse, röögiti Eesti hümni laulda, mõnel juhul sinna vahele oksendades, Eesti lippu lehvitades, ühel juhul lausa keset kiirteed ja kõige selle juures karjuti, et eestlane on uhke olla. Väide on surmtõsi ja kõik on õige, aga sellises vormis ja viisil esitatuna annab see kahjuks meie riigi mainele täiesti vastupidise käigu. Alkoholismi levikule peab suuremat tähelepanu juhtima riiklikul tasemel!

6) Raportis tuuakse ära ka juhtum, kus Eestist pärit puhkaja oli vindise peaga tsikli rentinud ja tutvustas kohalikele meie jõmmide taset. Sõitis sadamas silla peal ja näitas, mismoodi meie maal nokka tõstetakse. Ise jõudis küll sõiduriista pealt ära hüpata, aga tsikli merest väljatõstmiseks tuli kraana kutsuda.

7) Egiptuses jäi silma nähtus, et eesti noored naised jõlkusid kaelakuti kohalike kuttidega, kellega olid äsja tutvunud. Õhus oli tunda kombelõtvust. See võis olla tekkinud kultuurierinevusest tekkinud arusaamatusest, sest sealmaal, kui naine võõrale otse silma vaatab, tähendab see, et ta on kõigile saadaval. Katmata õlad ja lühikesed püksid tähendavad juba viimast astet vahekorra eel, ühesõnaga — enda kombetuks tunnistamist. Turistidele küll kehtivad kuurorti territooriumil veidi lõdvemad ja euroopapärasemad reeglid, aga kohalike sekka sattudes kehtivad kohalikud kombed. Sellise käitumise määr oli oodatust laiaulatuslikum.

8) Tuneesia reisidel esines mitmeid juhtumeid, kus lõviosa reisist veedeti kohalikul turul hindu alla kaubeldes, seejuures midagi ostmata. Aga sellest rääkimisega kogu ülejäänud reisiseltskonda terve puhkuse aja tüüdates.

Ilmnes ka, et meie turistid ei tea mitmeid kultuurilisi konkse:

Kehakeel võib olla kultuuriti erinev ja seda tasub enne reisi alati uurida, et mitte kohalikku elanikkonda või teenindavat personali solvata.

Näiteks on erinev tähendus käe või sõrmega kutsumisel, mõnel pool on konksus sõrmega või ülespidi peopesaga kutsumisliigutus solvav.

Inglaste jaoks on kahe sõrmega võidumärki näidates, kui peopesa on vaataja poole ja käeselg enda poole — kõik väga hea — oled nagu Churchill, võidukas. Aga kui keerad samamoodi kaks näppu püsti käeselja vaataja poole, solvab see inimest hingepõhjani ja ta võib ka kallale tulla.

Keskmise sõrme näitamise ebaviisakas tähendus tundus meie turistidele õnneks selge olevat ja seda kogemata valesti ei kasutatud, mõnel juhul kasutati küll meelega tüli norimiseks ja seda edukalt. Ühel juhul läks asi kurjaks, aga lahenes õnneks ilma politsei abita.

Käemärk OK — kui näitad nimetissõrme ja pöidlast moodustatud ringi — mis meile ja teistele eurooplastele tähendab, et kõik on hästi, tähendab näiteks Brasiilias hoopis, et asi on halb või ebameeldiv, või sama, mis keskmise sõrme näitamine.

Araablastele ja üldse paljudele islamiusulistele oma kingatalla näitamine on ülim ebaviisakus.

Bulgaarias tähendab pearaputus „jah” ja noogutus „ei”.

Teiste riikide kultuuriväärtused ei pruugi olla meile esmapilgul arusaadavad, näiteks mõni varemetükk või kivi, pink või sein, kuhu ei tohi oma nime kraapida. Üldse esines oma nime kraapimist ainult ühel korral ja sellel juhul astus Delfi inspektor vahele ja tegu jäi pooleli. Rohkem esines õnneks viiskalt oma ja armsama nimede koostamist kivikeste abil rannaliivale.

Veel lisab raport, et hästi palju esines kaeblemist, kui „must ja räpane kõik on, mitte nagu Eestis” ja „toit ei ole see õige”. See võib subjektiivselt ja isegi objektiivselt vahel tõsi olla, aga seda ei maksa kohalikele nina alla hõõruda. Kus viga näed laita, seal tule ja aita.

Puhkusele sõit lennuki, laeva, bussi või rongiga peaks olema kõigile meeldiv sündmus. Tihti esines aga juhtumeid, kus lennukis või bussis väikeste laste või beebide emad lubasid lahke naeratuse saatel oma tittedel terve tee röökida ja jalaga vastu eesistuja seljatuge togida. Mitmel sellisel emmel oli seejuures seljas neoonvärvi miniseelik, Guessi või Vuittoni kott üle õla, pikad kunstküüned ja lugemisvara oli sageli eneseabi õpik, kuidas hoida suhet ja vastata laste jonnile, või midagi sarnast. Raamatute valik on seejuures igati kiiduväärt, riietuse ja aksessuaaride osas samuti, aga beebiga tuleb enne reisi harjutada sellistes tingimustes olemist, et ei rikutaks ära kõigi kaasreisijate puhkust. Nõuandeid beebiga reisimiseks saab internetist või perearstilt.

Head puhkust ja kauneid reise kõigile!