Meie pere on harjunud täiesti tavalise ja lihtsa kodutoiduga ning nii mind kui abikaasat on õpetatud toiduga mitte pirtsutama. Kartulid, makaronid, ühepajatoidud, vormiroad, tatar, salatid, suvel grill- ja talvel ahjuliha. Kiirel ajal haaran poest purgisupi, lapsele maitsevad kalapulgad ja abikaasa võib kolm päeva järjest võileibu ka süüa. Ühesõnaga — tavaline igas mõttes. Nii palju kui ma olen kuulnud või lugenud, ei erine meie igapäevane menüü oluliselt sellest, mida koolis pakutakse. Miks seal siis halb peaks olema, miks ei peaks mu laps seda sööma?

Muidugi, kui keegi pidevalt rõhutab, et see toit on halb, kõlbmatu, mõttetu ja vastik, siis on ju päevselge, et ükski laps ei võta koolis pakutavat suppi enam suu sissegi. Lapsed on eriti vastuvõtlikud ja tundlikud ning vanemate ja suuremate koolikaaslaste arvamus loeb neile väga — kui mõni neist teatab, et toit ei sobi, siis ei kõlba see järgmisel päeval ühelegi lapsele. Jumal tänatud, et Markus veel eriti hästi ei loe ega tea midagi proua Evelini mõtteavaldustest. Tema hakkab koolis igatahes sööma ja ma ei taha kuuldagi midagi sellest, et “see toit ei maitse!” Toit on toit, laps peab sööma korralikku sooja einet ning mul on tõesti väga raske uskuda, et koolide kokad ning toitlustusfirmad üritavad lapsi ära mürgitada või haigeks teha, pakkudes neile ebakvaliteetset toidumaitselist sodi.

Mul endal on koolitoiduga seoses vaid üks negatiivne mälestus. See oli vist teises või kolmandas klassis, kui meile pakuti maksakastet, mis ei olnud just kõige värskem, õhtul kõik oksendasid ja järgmise päeval jõudis kooli umbes viis last. Pärast seda kadus meil kõigil maksakastme isu umbes kümneks aastaks, kuid nüüd võin ma seda jälle süüa ja öelda, et see isegi maitseb mulle. Aga üldiselt on mul meeles, et taldrikud tehti tühjaks ning nõuti veel lisagi, eriti teismelistena, ja nina kirtsutasid vaid erilised snoobid, kellele nagunii mitte kunagi mitte midagi ei meeldinud ja kes end teistest paremaks pidasid.

Targemad võiks mind nüüd kommentaarides valgustada — mida tänapäeval koolis süüa antakse ning kas teie meelest on toidu kvaliteet hea või ongi olukord nii kehv, nagu presidendiproua väidab?

Toiduga seoses aga on ju veel üks mure. Mida sööb laps siis, kui ta koolist koju tuleb? Kas lapsed päriselt ka viitsivad mikrolaineahju ja valmis pandud toidu soojendamisega mässata või lähevad tegelikut käiku hoopis puuviljad ja võileivad? Või otsitakse üles hoopis kõik kommi- ja küpsisevarud ning pannakse need salaja nahka, kui vanemaid kodus ei ole?

Õnneks sööb Markus hea meelega puuvilju ja need on meil alati kodus olemas ka. Õunad, pirnid, virsikud, nektariinid ja viinamarjad on ta lemmikud ja neid võib ta vitsutada päev läbi. Porgand, kapsas ja isegi värske kartul lähevad samuti kaubaks. Mõtlesin, et kui ta sooja toiduga ise jännata ei viitsi (ning hommikul kodus ja päeval koolis nagunii sööb korralikult), siis varun talle pärastlõunaks värsket kraami näksida ja õhtul sööme koos viisakamat toitu. On see hea mõte? Või siiski pigem rõhuda soojale toidule ka kohe pärast kooli?

Kuidas teie teete? Mida teie lapsed pärast kooli söövad?