Kooliblogi: laps pärast kooli — helistamine, kadumine, valetamine…
Algne plaan oli jätta Markus päeva lõpuni pikapäevarühma. See aga langes üsna kiiresti ära, sest pikapäevarühmas on lapsi nii palju ja klass nii väike, et sellise lärmi ja müra sees lähevad nad seal kõik hulluks. Otsustasime, et ta on trenni alguseni seal, käib trennis ära ja läheb siis koju. Kodus on üksi parem olla, sest saab vähemalt natuke puhata, süüa ja rahulikult olla. Heal juhul ehk isegi koduseid ülesandeid lahendada. Seda te muidugi juba teate, et kodutööde tegemine üksinda ongi praeguseni jäänud vaid unistuseks.
Esimesed paar päeva üksi kodus olidki edukad. Markus pani oma legosid kokku, mängis kassiga ja vaatas multikaid. Ma tulin koju, tegin süüa ja siis asusime ülesannete kallale.
See “idüll” sai aga lõpu, sest Markusel on kodus üksi igav ning sõbrad muudkui helistavad ning kutsuvad teda õue või külla või siis tulevad ise meile. Mis omakorda tähendab seda, et laps on pidevalt kadunud ega vasta telefonile, sest telefon jääb ju õue joostes tavaliselt lauale… ja kui mina koju jõuan, on Markus tavaliselt kas väljas või sõbra juures, telefon heliseb ja telekas mängib ning põrand on ühtlaselt kooliriiete ja õpikute-vihikutega kaetud.
On selgunud ka tõsiasi, et seitsmeaastased on parajad valevorstid ja kavalpead. Ükspäev helistasin Markusele, et uurida, kas ta külmkapist süüa võttis, kui poiss süütu häälega küsis, kas üks sõber võib külla tulla. Mina vastasin, et kui sõbra ema lubab, siis minu poolest on okei. “Aa, no tegelikult ta on juba siin!” teatas Markus ja hõikas: “Varsti näeme siis, emme, tsau!” Helistasin tagasi, palusin neil sõbra ema käest küsida, kas ta ikka kindlasti lubab ning poisid kinnitasid, et juba tehtud, kõik okei. Kui mina koju jõudsin, oli sõber kadunud. Järgmisen päeval nägin juhuslikult tema ema, küsisin, kas poisid helistasid talle ja kas ta lubas lapsed meile. Tema oli oma lapse koolist otse koju kamandanud ning teadiski, et poiss on kodus, mitte meie juures. Laps oli talle nii ülbelt valetanud. Ühel päeval kuulsin, kuidas naabripoiss meie juures legohunnikus istudes teatas emale telefonitsi, et ta on kodus ja õpib! Selle lapse saatsingi muidugi kohe koju õppima, aga tema jultumus hämmastas mind tõsiselt. Markus ei ole mulle veel nii ülbe valega vahele jäänud, aga kardan, et see aeg ei ole kaugel. Võib-olla on ta juba praegu mul suud ja silmad täis valetanud, ma ju ei tea, sest mind ei ole kodus, et teda kontrollida.
Ühest küljest on mul hea meel, et ta nüüd on leidnud endale ka teisi sõpru peale selle kiusaja ning suhtleb nendega aktiivselt. Ka see on positiivne, et ta käib pea iga päev ja iga ilmaga õues ja jookseb end seal põhjalikult tühjaks. Eelistan sellist varianti iga kell sellele, et ta istuks kodus ja mängiks arvutimänge või vaataks telekat. Aga ma siiski tahaks teada, kus või kellega mu laps on ja mida ta teeb. Kuidas seda saavutada, ma ei tea.
