Paar nädalat tagasi rääkisime jälle kooliminekust ja kooliasjade ostmisest. Näitasin talle kalendrist, kui palju aega veel koolini on ja millal on esimene koolipäev. Markus vaatas mulle selle peale imestunult otsa ja ütles: „Ma mõtlesin, et mul on veel kuu aega mõelda, kas ma üldse lähen kooli!“ Tema oli oma peas jõudnud arusaamisele, et talle on antud valik ja ta saab ise otsustada, kas kogu selle koolijamaga üldse tegelema hakata või oleks mõistlikum see etapp (vähemalt esialgu) vahele jätta. Kuuldes, et nii see siiski ei ole, vajus noormehe nägu üsna mossi ja tal võttis tükk aega, et hea tuju tagasi saada. Lõpuks vist leppis oma saatusega.

Lasteaias tunnistati ta igatahes kooliküpseks, kuid kui mul oleks valikut, hoiaks ma teda küll vähemalt aasta veel lasteaias. Võrreldes jaanuaris sündinud tüdrukutega on suve lõpus sündinud poiss veel ikka täitsa tita ja see on lausa uskumatult ebaaus, et ta peab koos arengus nii palju ees olevate tüdrukutega klassis konkureerima.

Igatahes  — kui lasteaiakaaslased mängivad kooli, loevad, arvutavad ja lahendavad mõistatusi, siis Markus ei tunne selliste asjade vastu kõige vähematki huvi. Aga kui teha ettepanek ujuma minekuks (ta ujub seitsmeaastase kohta juba väga hästi), jalgpallimänguks, jalgrattaga sõitma minekuks või niisama õues jalutamiseks, on ta kohe käpp. Sport on märksa rohkem tema teema kui tuim tuupimine.

Käelised tegevused nagu joonistamine, värvimine, lõikamine ja voolimine meeldivad Markusele umbes kord kuus. Siis tuleb tal tuhin peale, värvib-joonistab korraga umbes 10 pilti, teeb otsa peale poolele karbile plastiliinile ning pärast seda ei õnnestu mul teda ei hea ega kurjaga uuesti laua taha saada. Ta ei taha ja talle ei meeldi. Mida teha? Sundida ja riskida lapsel igasuguse kunstihuvi eluks ajaks kadumisega? Jätta nii, nagu on ning loota, et äkki satub talle normaalne õpetaja, kes saab aru, et kõik lapsed ei suuda esimeses klassis perfektselt ja viimse detailini lihvitud jänest ja hobust joonistada ja et see on väga okei? Ma panustan vist viimasele variandile…

Samuti ei ole tal erilist vaimustust lugemise vastu. Pärast pikka pusimist ja lõputut harjutamist (mõnikord läbi pisarate) oleme jõudnud niikaugele, et Markus veerib üsna soravalt nii kirja- kui trükitähti, kuid pikematest sõnadest, mis sisaldavad pikki konsonantühendeid, ta veel jagu ei saa. Talle väga meeldib, kui talle ette loen, kuid endale lugemiseks pole ta veel ühtegi piisavalt huvipakkuvat raamatut leidnud. Ning minu loetavad raamatud peavad olema ilusate suurte piltidega, sest pikad tekstid, mille kõrval pole pilte, on tema jaoks tüütud ja ta ei viitsi kuulata. Tunnistan ausalt — olen mures. Teistel lastel on ammu Pipi, Karlsson ja kõik need teised legendaarsed lasteraamatud pähe kulunud, me pole veel algustki teinud… Ja sellist kannatust mul ei ole, et laps tooli külge kinni siduda ja teda vägisi kuulama sundida.

Mida meie abikaasaga siis saaksime selleks teha, et lapse kooli algus oleks võimalikult mõnus ja meeldejääv? Kindel on see, et me ei hirmuta ega räägi enam eesootavast 12st aastast. Üritame koolist alati rääkida väga positiivselt, rõhutada, et sealt saab uusi toredaid sõpru ja pärast tunde saab osaleda erinevates trennides. Kaasata teda võimalikult palju ettevalmistustesse — valida koos koolitarbeid ja riideid, valmistada tuba kooliks ette (meil on vaja kirjutuslauda koos tooliga ja riiulitele õpikute jaoks ruumi teha). Ei sunni rohkem lugema, kirjutama ja arvutama, kui tal selleks soovi ei ole, et õpihimu igaveseks ei kaoks ja õppimisega seoses ei jääks rohkem halbu mälestusi ja eelarvamusi kui tal praegu juba vist on. Üritame igal õhtul natuke koolis käimisest rääkida ja uurida, mis talle muret valmistab ja laseme tal rääkida ning üritame ta hirme vähendada ja muresid leevendada, jutustades talle rõõmsaid lugusid oma koolipõlvest. Üks mure oli näiteks see, et äkki on õpetaja liiga kuri ja äkki tema ei meeldi õpetajale. Õigustatud mure, aga kuidas sellele vastata?
Eks näis, kuidas meil see siis lõpuks välja tuleb, koolist pääsu tal ju ei ole ja seda küll tõesti ei tahaks, et esimesed mälestused negatiivsed jääksid.

On teil, Naisteka lugejad, ehk häid soovitusi või nõuandeid, kuidas koolihirmu maha võtta ja kooli vastu huvi tekitada?