Kooliblogi: miks peab koolitee avaaktusel koolijütse hirmutama?
Juba õhtul panime valmis Markuse ülikonna ja kingad. Minagi valisin enda riietust hoolega — esimene kohtumine õpetajaga on tähtis ning tuleb jätta endast hea mulje. Valisin musta kleidi ja valged kingad ning olime siis terve perega ühte stiili. Abikaasagi pani üle saja aasta ülikonna selga ja nägi selles ütlemata hea välja.
Oli tükk tegu, et Markust hommikul voodist välja saada. Aktus oli juba kell üheksa ja kell kaheksa ei näidanud poiss veel “elumärke”. Lõpuks tõmbasin tal teki pealt ja tõstsin talle kassi voodisse — kiisu nurrus ja kõdistas poisi lõpuks üles. Siis loivas üks üsna unine laps elutuppa, marssis otsejoones külmkapi juurde ja tõstis endale ette ühe vaniljepudingi, mis on tema lemmikhommikusöök olnud juba mitu kuud. Kiirustasin teda tagant, kuid Markusel oli aega muidugi laialt ja ta ajas mind oma uimerdamisega täitsa hulluks.
Mingi sära tuli lapsele silmadesse alles siis, kui ülikond juba seljas oli ja ta end issiga koos peeglist vaatas. “Päris äge,” kommenteeris ta siis ning oli valmis pesemata hammastega ja vetsus käimata kohe teele asuma. Hambapesu käis täna hommikul kiiremini kui tavaliselt ning märkasin alles poolel teel kooli, et Markusel oli nägu hambapastane. Hea, et enne õpetajale lapse üle andmist ta puhtaks kasida jõudsin.
Aktus oli natuke liiga pikk, aga iseenesest täitsa kena. Kui esimese klassi juntsud abiturientide käekõrval saali tulid, võttis mul ikka silma märjaks küll. Ongi nii, et minu laps on seal, juba nii suur, koolilaps! Õnneks suutis ta pika aktuse jooksul võrdlemisi rahulikult paigal istuda. Kartsin, et kui ta satub kõrvuti oma naabritüdrukuga, võivad nad seal itsitama ja lobisema hakata. Küll aga hoidsid “tuju üleval” teised põnnid, kellele aktus eriti pika ja venivana tundus ja kes isegi hümni laulmise ajaks suud kinni ei pannud. Abikaasagi sosistas mulle kõrvalt: “Poleks uskunud, et Markus sellest seltskonnast pea kõige rahulikum on!”
Ühest asjast ma muidugi ei saanud eriti aru — miks on vaja kooliteed alustavatele lastele aktusekõnedes rõhutada, et nüüd algab eie uus elu ja pikk-pikk-pikk koolitee, mis kestab tervelt 12 aastat ja rohkemgi veel ja see tee saab olema raske ja künklik…Miks peab laste kuuldes rääkima vanematele, et ka teil saab raske olema ning meenutaba abiturientidele, et viimane aasta on kohe eriti raske ja tuleb kõigest hingest pingutada ja rasket tööd teha? Kas millegi rõõmsamaga ei oleks võinud kooliteed alustada, kohe peab niimoodi hirmutama…Nägin laste reaktsioone, kui direktor ütles, et õppimine kestab terve elu. Kestab muidugi, aga laste jaoks ei ole see teatavasti eriti tore uudis… Markuski küsis pärast, et kas tõesti ei saa kool mitte kunagi läbi, tema ikka mõtles, et 12 aastaga saab selle asjaga ühele poole...
Pärast aktust kogunesime Markuse uude koduklassi. Õpetaja tutvustas ennast, jagas lastele kätte õpilaspiletid ja aabitsad ning töövihikud ja selgitas, mis homme kaasa tuleb võtta. Siis tehti pilti ja oligi pidulik osa läbi. Klasspildil suutis Markus veel enam-vähem normaalset nägu teha, aga kui oli aeg perepilte ja portreesid teha, sõitis poisil katus ära ning ta lollitas ja edvistas kõik aktuse ja õpetajaga kohtumisega tekkinud pinged välja. Me saime täpselt ühe mõistliku foto poisist aabitsaga, perepiltidest ei tulnud midagi välja, sest Markusel on igal pildil keel suust väljas või silmad punnis. Proovime õhtul uuesti.
Õpetaja tundub olevat hästi tore — rahulik, leebe ja rõõmsameelne, ta nägi hea välja ning suhtles juba täna iga lapsega eraldi. See jättis väga hea mulje. Loodetavasti jätkub tal sära silmadesse ka järgnevaks neljaks aastaks!
Aga mida Markus kogu sellest asjast arvab? Noh, aktus oli tema meelest igav, klass normaalne, klassikaaslased “natuke liiga vaiksed” ja õpetaja “täitsa okei”. Koolimaja on tema meelest “päris ilus” ja kui küsisin, kas ta ootab homset esimest koolipäeva, teatas ta: “Mul suva!” Ülemäära erutatud või rõõmus Markus just ei ole, ta vist on praegu võtnud hoiaku, et vaatab ära, mis värk selle kooliga täpsemalt on ning siis kujundab seisukoha.
Igatahes algab kool homme kell kaheksa ning kohe on kavas ka kehalise tund. Põnnid pannakse kohe proovile — enne ja pärast kehalist riietumine ning õigeks ajaks valmis jõudmine on paras peavalu ning aeglasematele nokitsejatele tõeline ettevõtmine. Õhtul pakime siis koos asjad valmis ning püüan pärast õhtuse muinasjutu lugemist temalt veel kooliga seotud mõtteid või arvamusi uurida.Igatahes soovin ma kõikidele täna kooliteed alustanud jõmpsikatele edu ja jõudu, vanematele tugevat närvi ja õpetajatele rahulikku meelt! Teeme siis nii, et põnnidel oleks koolis mõnus, eks? :)
