Kooliblogi: miks peaks seitsmeaastasel olema uhiuus ja udupeen nutitelefon?
Markus sai oma telefoni kätte suve alguses. Seda oli tal vaja siis, kui esimest korda üksinda terveks päevaks koju jäi. Esimesel päeval tuli mulle ja abikaasale kokku umbes 15 kõnet, lisaks võttis ta mõned kõned oma mõlemale vanaemale ja vanavanaemale ning lobises pool tundi oma sõbraga. Meie abikaasaga muidugi vajutasime kõned kinni ja helistasime talle tagasi, kuid vanaemad ei tulnud selle peale ja jutustasid Markusega tema oma raha eest päris pikalt. Minu teadmata muidugi. Loomulikult oli pärast esimest päeva esimene kõnekaart tühi ka.
Rääkisime siis veelkord, et mobiil ei ole mänguasi ning seda kasutatakse ainult hädavajalike sõnumite edastamiseks. “Jaaa, jaaa, ma tean,” vihastas Markus, kui me jälle sama jutuga lagedale tulime, kuid sai aru küll, et ta oli valesti käitunud. Leppisime uuesti kokku, et ta helistab ainult siis, kui midagi tõesti vaja on või kui on tarvis päeva jooksul sõbraga kohtumine kokku leppida.
Pärast seda oli mobiilikasutuses kuu aega rahu ja vaikust, sest Markus oli maal ja vajadus erinevates suundades helistada puudus. Kuid linna tagasi tulles oli kõik jälle ununenud ning esimese üksi oldud päevaga sai ka teine kaart tühjaks. Oeh… Muidugi oleks võinud talle kohe teha mingi liitumisega paketi, aga me oleme abikaasaga erinevates võrkudes ja vanaemad on hoopis kolmandas, nii et me ei ole jõudnud veel päris täpselt uurida, millise teenusepakkuja hinnad ja tingimused on parimad. Aga see tuleb ASAP ära teha ilmselt, sest kaardimajandus läheb meile niimoodi väga kalliks maksma.
Aa, ja mis veel — ma võin ju ise pingutada ja tema mobiilikasutust kontrollida ja suunata, kuid sõprade vastu ei saa. Ühel päeval tunnistas Markus ausalt üles, et nad olid koos sõbraga suvalisi numbreid telefonis valinud ja üks onu oli tagasi helistanud ka. No öelge, kust lapsed selliseid lollusi õpivad? Kui ütlesin, et selliste nõmeduste eest võib mõni “ohver” neile politsei kutsuda, siis küll ehmus ja loodetavasti jõudis talle pärale, et selliseid asju lihtsalt ei tehta!
Aga kuidas saada laps mobiiltelefoni kaasas kandma? Markusel on ainult mõnikord väga harva meeles see kaasa võtta, kui ta õue või sõbra juurde läheb, see kaob tal ära umbes viis korda päevas ning siis otsime kõik tema telefoni taga. Mõnikord on see jäänud õue, teinekord sõbra juurde, siis WC`sse. Iga kord tuletame meelde, et telefon käib lukuga taskusse ja pärast kasutamist tuleb see sinna tagasi panna, kuid see jutt jookseb tal ühest kõrvast sisse ja teisest sama kiiresti välja tagasi.
Esmaspäeval uurin õpetajalt, kuidas koolis mobiili kasutamisse suhtutakse ja mis tingimustel lapsel see mänguasi üldse kaasas olla tohib. Aga ma ei tea, kas ma üldse annangi talle telefoni kaasa — kardan, et ei jõua neid kõnesid vastu võttagi. Mäletan üht pereajakirjast loetud psühholoogi soovitust, et parem oleks mobiil koju jätta või lapse kõnedele koolipäeva kestel mitte vastata, muidu ei teki tal harjumust, oskust ega kogemust oma tunnete ja probleemidega ise toime tulla ning ta loodab ka edaspidi igas asjas ema abile. Ja seda ma ju ka ei taha.
Mõtlesin küll, et ma ei kirjuta sellest täiesti vihale ajavast Tele2`e “räägi ise oma vana juustuga” reklaamist. Aga ma ei saa kirjutamata jätta, kui mulle selline võimalus juba antud on. Mul jäi suu lahti, kui seda totrat reklaami esimest korda nägin. Ma poleks elu sees selle pealegi tulnud, et seitsmeaastasele uhiuus nutitelefon pihku anda. Selge, et ta kaotab selle ära, surfab netis ja teeb ei-tea-mida. Võib-olla müüb maha (jajah, seesama telefoniga lollitaja sõber on kõva ärikas ka, mis siis, et ise alles seitsmeaastane. Tahab päris tihti Markuse mänguasju 10 sendi eest ära osta). Markusel on minu vana telefon, millel pooled nupud ei tööta ja millega internetis käia ei saa, see sobib ainult helistamiseks. Mul ei ole kahju, kui see ära kaob või katki läheb, kuid see ei tähenda, et Markus seda korralikult hoidma ei peaks. Tele2 reklaam muidugi ajas lapsegi endast välja — mis mõttes temal on selline “vana juust?!” Reklaamis ju on selge sõnaga öeldud, et nii need asjad ei käi, lapsel olgu ikka kõige ägedam ja kõige viimasem mudel! Õudne, Tele2, kas teil häbi ei ole!
Oeh. Okei, sain end välja elada. Aga tahaksin blogilugejatelt nõu ka küsida. Millise mobiilioperaatori lastepakett on teie meelest parim ja millist soovitaksite? Ning millisega on teil olnud halbu kogemusi? Kirjutage kommentaaridesse, mina oleks väga tänulik ja tõenäoliselt ka teised emad, kel sama mure hetkel kaelas.
P.S: millest järgmine blogi võiks olla?
