Kooliblogi: mis muutub lapsevanema elus, kui laps läheb kooli?
Esiteks — kuidas Markus kooli ja sealt tagasi saab? Elame lähedal ja loodan, et peagi käib ta seda teed ise, kuid algul? Viimisega polegi nii hull, abikaasa saab ta tööle sõites ära viia, aga tagasi kuidas ta saab? Kas peaksin siis vähemalt kuu aega järjest iga päev tunnise lõunapausi tegema, kesklinnast koju sõitma, lapse uksest ukseni transportima ning siis tööle tagasi kimama? Või peaksin pidama läbirääkimisi lähedal elavate lapsevanematega, et nad Markuse ka koju saadaks?
Vestluses teiste lapsevanematega taipasin, et minu optimistlik lootus, et Markus üksinda kooliteed tallama hakkab, oli üsnagi naiivne. Mitte ükski neist ei ole sellist hullu mõtet isegi korraks peast läbi lasknud — no kuidas sa ikka lubad oma seitsmeaastase üksi tänavale, hurjutasid nad mind. Mina mõtlesin, et seitsmene on juba suur… Mõned koolid nõuavad, et lapsevanemad viivad ja toovad oma lapse ära ning üksikut koolijütsi uksest välja ei lubatagi. Ma ei teagi, kuidas meie koolis korraldus on, eks lastevanemate koosolekul kuuleme.
Lasteaiaga oli lihtne — kui nägin, et Markus on väsinud, haiglane või lasteaiast lihtsalt täiesti tüdinud, jätsin ta koju ja tegin ise kodust tööd. Kuna mul selline võimalus on, oli Markus lasteaiaperioodil ka üsna vähe haige, sest sai end korralikult välja puhata, kui selleks soov või vajadus tekkis. Koolist aga niisama lihtsalt ju ei puudu. Esiteks pole see lubatud ja teiseks tuleb siis kodus järele õppida.
Nii mul kui abikaasal on üsna mugava graafikuga töö, mis tähendab, et me saame oma puhkuseid planeerida omale sobivasse aega ja kui otsustame nädalavahetuseks varem linnast ära sõita, pakime kell üks asjad ja sõidame. Bye-bye pikad nädalavahetused! Kui Markus soovis, võis ta iga kell sõita maale vanaema juurde ning seda võimalust kasutas ta lasteaiaperioodil usinasti. Maal õues möllata on ju hoopis mõnusam kui toas telekat vaadata. Aga nüüd? Hüvasti, Markuse vabad nädalad maal vanaema juures... Puhkusereisidest võib vist edaspidi ainult unistada või käia ilma lapseta, sest vaheaegadeks kruvitakse hinnad ju lakke, mis on kõige jaburam korraldus minu meelest üleüldse!!!
Kas meile üldse enam vaba aega jääb? Kõigepealt on vaja lahendada lapse transpordiküsimus. Kooli ja tagasi, trenni ja tagasi. Selleks kulub aega küll. Siis õppimine. Markusega sai juba eelkoolis selgeks, et iseseisvat õppimist peab ta veel väga korralikult harjutama. Vähemalt esialgu pean ma ise kõrval olema, kui ta koolitöid teeb, vastutama selle eest, et kooliasjad oleks koos, dressid pakitud, tossud kotis, kunstitarbed valmis pandud. Tõenäoliselt selgub teisipäeva hilisõhtul, et kolmapäevaks on vaja heegelnõela ja lõnga või kohe on tarvis valmis meisterdada juurviljadest nukk. Ausalt — kõik see kõlab nagu täiskohaga töö! Mida peab tegema oma täiskohaga töö kõrvalt! Kõlab päris jubedalt...
Kuna Markuse vähemalt kolm sõpra elavad meie lähikonnas ning sõpru tekib koolis kindlasti juurdegi ja nad saavad järjest iseseisvamaks, pean arvestama ka sellega, et iga hetk võib lastekari meie uksest sisse sadada. Loomulikult on Markuse sõbrad teretulnud, aga mitte iga päev, mitte kümnekesi ja mitte söögi ajal. Üritan juba praegu Markusele selgeks teha, et sõprade külla saabmisest tuleb meid eelnevalt teavitada ja küsida, kas see üldse sobib. Kui hästi see õnnestub, ei tea, aga vähemalt algul pean valmis olema selleks, et just siis, kui ma olen duši alt tulnud või vahetan riideid, lendab sisse viis mudilast...
Praegu tundub, et tema jaoks polegi see esimesse klassi minek nii suur sündmus ja nii tähtis muutus kui just meie jaoks. Harjuda tuleb nii paljude uute asjadega...
Mis teie jaoks lapse esimesse klassi astumisega kõige rohkem muutus? Millise muudatusega oli kõige raskem harjuda ja mis tuli teile täieliku üllatusena? Valgustage mindki, et ma teaks, milleks valmis olla...
