"Mina olen Markus, ma olen seitsmeaastane ja lähen sügisel Tallinnasse kooli. Ma teistes koolides katsetel ei käinud. Kool on kodule väga lähedal, ma oskan sinna ise minna. Pean minema üle tee, siis paremale ja natuke kõndima. Koolimajas olen juba käinud. Väga suur maja on, ma natuke kardan, et äkki ma eksin ära." Nii tutvustab end Markus ise.

Mina olen Maria, Markuse ema. Markus on, nagu seitsmeaastastele kohane, muidu nii jutukas, et ei jõua teda ära kuulata, aga tõsiste küsimuste puhul läheb justkui lukku ja vastab lühilausetega. Üks vastus, mis on alati varrukast võtta, on "ei tea!" Kas ootad kooliaega? "Ei tea!" Milliseid mänge sulle meeldib mängida? "Ei tea!" ja nii edasi.

Ma räägin siis ise rohkem ja üritan mõnikord Markuse käest mõne vastuse välja meelitada. Siin blogis kirjutan ma kõigest, mis seotud esimesse klassi astumisega. Tegu on ju hetkel veel üsna arusaamatult suure elumuutusega, mis märgib seda, et meie väikesest armsast pisipõnnist on kohe saamas täieõiguslik koolilaps ehk teisisõnu - laps on suureks kasvanud.

Meie peres on praegu kolm inimliiget (mina, abikaasa ja Markus) ja üks kass, keda me kõik peame samuti täieõiguslikuks pereliikmeks. Markus läheb kooli seega üsna "tühjalt lehelt" - meil pole õrna aimugi, mida see endaga kaasa toob. Kellegagi ju võrrelda ei ole ning meie kooliskäimisest on juba üksjagu aega möödas.

Markus läheb kodulähedasse piirkonnakooli Tallinnas. Selline on meie soov olnud algusest peale, eliitkoolid ja katsed on tundunud seitsmeaastase jaoks natuke liialt karmidena. Arvan, et laps ei pea alustama oma kooliteed mälestusega sellest, et ta ei saanud kooli sisse. Või siis tema sai sisse, aga sõber jäi välja. Pealegi meeldib mulle mõte sellest, et ma ei pea hakkama oma lapse taksojuhiks, vaid ta saab ise kooli mindud ja sealt tagasi tuldud ja bussi hilinemine või sõiduplaani muutus ei löö tema graafikut sassi. Välja valitud koolimaja on peaaegu aknast paista. Me pole peres keegi eriti hommikuinimesed ja iga minut lisaund on kulla hinnaga. Varajane tõusmine on meie kõige hullem õudusunenägu.

Pildistamine ei ole Markusele kunagi eriti meeltmööda olnud ning fotosessioonist keeldus ta kategooriliselt, seetõttu kirjutame siin blogi anonüümselt. Kuid loodetavasti ei kahanda see blogi mõtet panna koolilaste või esimesse klassi astujate vanemaid arutlema, probleeme püstitama ja teemasid tõstatama, kaasa rääkima ning oma muresid ja rõõme jagama.

Järgmine postitus siis juba reedel, kavatsen pikemalt kirjutada koolikottidest ja kooliasjade valikust. Et kirjutamine libedamalt läheks, ootan Naisteka lugejate soovitusi ja ettepanekuid, millised teemasid võiks pikemalt käsitleda. Andke kommentaarides teada!