Koos temaga
Päeval oli mägi inimestest kihanud, muusika mürtsunud , autod mäe all siia-sinna manööverdanud, tõstukid üles-alla liikunud.. Nüüd oli vaid pakane, vaikus ja meie.
“Lähme,” ütles mees minu kõrval, tõmmates mind korraks õrnalt endale kaenlasse ja siis otsustavalt minekule lükates.
Seda meest armastasin ma rohkem kui oskaksin kirjeldada. Tema juures oli kõik teistmoodi kui teistes kuttides, kellega olin varem kohtamas käinud. Isegi tema huviala oli eriline – ta oli alpinist.
Mingil armastuse- ja õrnusehetkel olin andnud lubaduse suvel koos temaga mägedesse minna. Muidugi pidin ma selleks palju õppima ja tehnilisi oskusi omandama. Selleks me tegelikult siin olimegi – tõustes Väikese Munamäe tippu ja laskudes tagasi alla pidin saama esimese õppetunni kassidel kõndimisest.
Normaalsete inimeste jaoks tähendab kass armsat karvast kodulooma. Mägironija tüdruk peab harjuma, et tegelikult on see terav raudkola, mis kuidagimoodi saabaste külge kinnitatakse ja siis mööda jääd ja lund üles ronitakse.
Väike Munamägi ei tundunud üldse väike, vaid väga järsk ja kõrge, kui autoparklast tema poole astuma hakkasime. Mina kohmakalt jalgu harali hoides, et üks kass teisesse ei takerduks, tema nii oskuslikult, nagu polekski saabaste küljes neid võõraid raudteravikke. Muidugi, temale need polnudki võõrad.
Algul, kui nõlv oli lauge, polnud ülesminekul väga vigagi. Tahtsin olla tubli ja näidata, et saan hakkama, saan siit libedast mäest üles, minuga ei tule suvel pärismägedes probleeme. Nii edenesin kasse püüdlikult jäisesse lumme raiudes päris jõudsalt. Mu silmad olid naelutatud nõlva külge, et järgmisele jalatäiele sobivat kohta otsida, nii et tegelikult ei näinudki ma enda ümber midagi. Isegi Tema oli kadunud nii vaateulatusest kui meelest.
Siis muutus tõus järsemaks ja libedamaks, kuni ühel hetkel tundus liikumine täiesti võimatuna. Iga samm edasi või tagasi tundus võrduvat tasakaalukaotuse ja mäest alla veeremisega. Seisin põlvede värisedes seal, kuhu viimati olin julgenud astuda, kassid kõvasti lumme surutud, ja võitlesin kiusatusega käpuli laskuda. Küllap oleksingi seda teinud, kui poleks teadnud, et suusatajate poolt jäiseks sõidetud nõlval pole ka kindaga kuskilt pidet leida.
Üle hulga aja vaatasin ümber. Mindud oli vaevalt veerand mäge! Ja ees läks üha järsemaks! Ja kuidas ma siit üldse alla saan? Selja peal liugu lastes, jalad teravate kassidega taeva poole?
Praegu, seda kirjutades ei suuda ma enam isegi uskuda oma hirmu. Väike Munamägi on ju sisuliselt küngas, kust päeval mitmeid ja mitmeid kordi tõstukiga üles ja mäesuuskadel alla sõitnud! Öösel, üksi, keset libedat mäekülge aga kartsin kohutavalt. Ja edasiminek tundus kohutavalt raske.
Mu kallim, kes oli juba mitu kaugele ette jõudnud, märkas minu kimbatust. Kähku pöördus ta ümber ja laskus tagasi minu juurde.
“Ära astu täistallaga, vaid kõnni kasside esimestel hammastel,” ütles ta mul käest kinni võttes. “Näed, niimoodi.”
Ja ta lihtsalt tõmbas mind liikuma.
Mul ei jäänud üle midagi muud, kui teda usaldada, ehkki tundus ebareaalsena, et kogu minu keharaskust hoiab igal sammul vaid kaks jäisesse lumme surutud oga.
Aga Tema hoidis mul käest ja me läksime. Ma lihtsalt PIDIN ühe jala lumest tõstma ja ülespoole asetama.
Ma sain sellega hakkama. Ja teist korda. Ja üha uuesti ja uuesti.
Läbi kinnaste voolas Tema käest minu külmetavatesse näppudesse soojust, kindlust ja mingit imelist, tiivustavat jõudu.
Äkki nägin ma jälle, kui ilusad olid kõrged lumekattega kuused meie tõusunõlva kõrval ja kui imeliselt säras jääkattes mäekuppel ise. Tühjalt seisvad tõstukite trossid lisasid looduspildile veidi tontlikku tööstusromantikat. Ning üle kõige kummus kõrge tähistaevas – nii sumedalt tumesinine ja nii eredate tähtedega, et see ei tundunud reaalne.
Päris-tipp oli mäesuusanõlvast veidi kõrval ning sinna jõudmiseks pidi laskumisnõlva piirava kileriba alt läbi pugema. Siis olime kohal.
Selja taga oli prozhektorite helendus, jalge eest langes mustavasse sügavikku mäe järsem, varjatud nõlv.
“Vaata!” ütles Tema, viibates kaugele ettepoole, kus paistis metsaga kaetud naabermägi. See oli nagu hallutsinatsioon: mägi tundus olevat otse siinsamas, ning prozhektorite valgusvihus joonistus metsa taustale meie kahe siluett. Täpselt elusuuruses, nagu oleksimegi seisnud seal eemal, hoopis teisel mäel, üle musta tühjuse. Me olime valgusvihkude lõikepunktis, meie asemel olid näha meie varjud.
Aeglaselt pöördusime teineteise poole, pilgud ikka kinni meie varjudes kauge metsa taustal. Sirutasime vastastikku käed ja vaatasime, kuidas varjud sedasama teevad. Ja kuidas nad sammukese teineteise poole astuvad. Siis sulasid varjud üheks kokku.
Me suudlesime.
Öö külm viirastuslik ilu aina süvenes. Külmunud taevas oli rohkem tähti, kui olin varem näinud kogu elu jooksul ning kuusirbi eredus võistles mäge valgustavate prozhektoritega. See ei olnud siin, see ei olnud päris!
Laskusime samuti käsikäes.
Laskumine oli muidugi veel raskem kui tõus, aga ma ei mäleta sellest midagi muud kui aegajalt tekkivat hirmupahvakut, mis pani Tema käe külge klammerduma – ja selle kindlal nõudlikul tõmbel ikka edasi ja edasi astuma. Tema lähedalolek andis õnne- ja turvatunde, julguse, oskuse... Ma olin õnnelik.
Mul on kahju, et läbielatud emotsioone ja pilte ei saa filmina teistele näidata. Vaatan seda filmi oma peas ja mälestustes ikka ja jälle, kindlasti läbi kogu elu – ja see kõik lihtsalt ei mahu minusse ära. Vähemalt mitte praegu, kus kõik on veel nii värske.
