Londoni dändi

Inglased on alati hinnanud riietuses mugavust ja rangust ning vaadanud halvakspanevalt uhkeldavate eurooplaste, eriti prantslaste peale. Flirtimisele salongides eelistasid nad sportimist värskes õhus.

XVIII sajandil kandsid prantslased siidist kuubesid ning põlvpükse. Inglased aga pakkusid igapäevaseks riietuseks välja praktilise ratsutamiskostüümi, mis koosnes kalevist frakist, mille peale tõmmati redingot, kitsastest pantaloonidest ning käänistega nahksaabastest.

XIX sajandi 80. aastatel hakkasid meeste moe üksikud elemendid tasahaaval naiste garderoobi imbuma — naised hakkasid kandma kostüümi, mida nimetati inglise kostüümiks. See koosnes sirgest seelikust ning krae ja revääridega pikast voodriga jakist. Neid õmblesid rätsepad, kes olid spetsialiseerunud meeste riietusele. Ning esimesed julged daamid šokeerisid peent briti publikut oma ilmselgelt vabameelse välimusega.

Prantslaste õppetunnid

XX sajandi tunnustatud klassikalise stiili loojaks sai legendaarne Coco Chanel, kes uskumatult edukalt muutis klassikalist inglise kostüümi ning tõestas esimesena, et elegantsed asjad võivad ka mugavad olla. Ta kinnitas, et ei tunne mitte midagi kaasaegsemat kui kostüüm, lükates sel moel ümber ettekujutused kostüümist kui millestki äärmiselt igavast.

Chanel muutis kostüümi üheaegselt nii elegantseks kui ka ahvatlevaks. Esimesed kostüümid valmistas ta eranditult endale, demonstreerides näitlikult, kus ja kuidas peavad välja nägema tema loodud esemed. Loobunud voodrist, lihtsustanud tegumoodi ning valinud materjaliks kerge tviidi, muutis ta oma jakid pehmeks, otsekui oleksid need kootud kardiganid.

Töötades uue mudeli kallal, proovis Coco jakki alati ise ning kontrollis, kas käeauk on mugav. Kõikide tema mudelite puhul on iseloomulik eriline pikkus — seelikuäär katab põlved. Kõik on funktsionaalne: lõhikud varrukatel käivad lahti, nööpaugud on sisse lõigatud.

Kõige iseloomulikumaks peetakse aga tema stiilset viimistlust — taskud, nööbid ja kandid. Viimastena kasutas ta dekoratiivset äärepaela (kuldset, hõbedast, villast, pitsilist), nööri, narmaid, kudumeid.

Nööbid — kuldsed ja hõbedased — kavandas Chanel ise ning neist said tõelised ehted. Pluusi võis täiendada lehv, sall, lips või ilunõel. See suur hulk detaile ei koormanud siiski kummalisel kombel kostüümi ega rikkunud proportsioone. Moeajaloolased imetlevad senini kuulsa moeguru mõõdutunnet, kes suutis liigse kõrvale jätta.

Chaneli kostüüm vallutas kõige erinevama maitsega naiste meeli. Kes saaks unustada Jacqueline Kennedyt, kes oma mehe mõrvapäeval kandis kuulsat roosat kostüümi? Kui printsess Diana külastas esimest korda Pariisi, oli ta riietuseks kuulsa prantslanna loodud kostüüm. Ka Monaco printsessil oli oma pulmapäeval seljas nimelt Chaneli kostüüm.

Ettearvamatu Coco stiili jätkas Karl Lagerfeld, kes ei peljanud kostüümi „lõhkuda”. Ta muutis jaki iseseisvaks elemendiks ning sobitas selle kokku laiade teksapükstega.

Meeste riietus daamidele

„Kui naised oleksid teadnud, kui mugavad on meeste püksid, poleks nad iialgi seelikut selga pannud,” ütles Marlene Dietrich 1931. aastal, kui Pariisi võimud palusid tal linnast lahkuda pärast seda, kui ta oli tänavale tulnud meeste ülikonnas. Näitlejanna kandis meeste riietust ega soovinud sellest ühiskondliku arvamuse heaks loobuda. 1932. aastal ilmus ta filmi esilinastusele, kus ta peaosa mängis, smokingis ja kikilipsuga, tekitades sellega tõelist furoori.

Kummaline, kuid naiste pükskostüüm näis puritaanlastele palju šokeerivam kui lihtsalt püksid. Seda tauniti peaaegu 1966. aastani, mil Yves Saint Laurent tõi poodiumile smokingites ja pükskostüümides modellid. Tema kollektsioon osteti momentaanselt ära.

Ometi ei lastud pükskostüümides kaunitare veelgi restoranidesse! Saint Laurent´i rikkad kliendid olid sunnitud võtma jalast püksid ning jääma jaki väele — isegi supermini paistis tagasihoidlikum välja!

Möödunud sajandi 70. aastatel võidutses meeste ülikond naiste seljas juba täielikult, kuid õhturiietusena.

Disaineriks, kes naiste pükskostüümi igapäevaellu viis, sai noor Giorgio Armani. Tema loodud elegantselt lohakas rõivastus võimaldab kanda kostüümjakki ilma pluusita — otse aluspesu peal.



Et kostüüm hästi istuks

Aja jooksul on pükskostüüm muutunud edukuse sümboliks. Ühelt poolt võrdsustavad püksid naise mehega, teisalt muudavad ta saledamaks. Tänapäeval saavad naised harva läbi ilma pükskostüümita.

Elegantne, mugav ja üpris praktiline kostüüm on sobilik kõikjal kandmiseks. Selles tunned end enesekindlalt ja kaitstult, kuna pintsak ja püksid peidavad suurepäraselt figuuri puudujääke. Samas tunnetavad mehed sellises kostüümis naiste poolt varjatud ohtu. Just sellepärast sooviks 59 protsenti meestest näha naisi just seelikutes. Ning vaid neljandik meestest tunnistab, et pükskostüüm meeldib neile.

Ometi pole pükskostüüm üksnes mõjukate ärinaiste valik. Tviidist, villasest ja puuvillasest kostüüme võib kanda nii tööl kui ka argielus. Ühtviisi sobilik on see nii lastevanemate koosolekul kui peenes restoranis.

Glamuursele peoõhtule sobib siidist kostüüm. Ainult ei tohi unustada kontsaga kingi, laia nahkrihmaga rõhutatud taljet ning sobivat käekotti. Püksid võivad olla laiad või kitsad. Jakid on kas ühe- või kaherealised, reväärid on aga sageli kaunistatud kunstkarusnaha või atlassriidega.

Värvigamma on küllaltki vaoshoitud. Selleks on kõik pruuni varjundid — alates beežist ning heledast koorekohvi värvist kuni tumeda šokolaadini. Aga ka sügisvärvid, selle kuivanud rohu, närbuvate lehtede ning vihmast niiskete liivaradadega.

Kuna hooaja kuningaks peetakse siiski musta värvi, siis ei tohi seda ka ignoreerida. Must peab lihtsalt olema pehmem, õrnem, vaoshoitum. Sest vaid esmapilgul näib, et must on alati üks ja seesama. Tegelikult on sellel värvil olemas kümneid varjundeid. Valida tuleks pehmemaid, otsekui kergelt ajahingusest puudutatuid. Samas peab must sobima valgega. Ideaalvariandiks on žabooga viktoriaanlikud valged pluusid komplektis mustade jakkidega.

Kangad kostüümi jaoks peavad olema kvaliteetsed: tviid, villane, puuvillane ning isegi siid. Villane on reeglina tagasihoidliku triibu või ruuduga. Siid ja puuvillane on ühetoonilised. Tagasi on tulnud ka brittide lemmik — hanejalamuster. Samuti on moes klassikaline šoti riie.

Kostüümi puhul on eriti oluline lõike täpsus ning viimistlusdetailide originaalsus. Kõige stiilsema rõiva võib ära rikkuda väikseim ebatäpsus õmblemisel või dekoori aktsent. Seetõttu on peamine korrektne teostus ning hoolikas proportsioonidest kinni pidamine.

Õige ärikostüümi saladused

Kostüüm dikteerib meile teatavaid reegleid, millest tasub kinni pidada.

EI TOHI

• Minna ametlikule kohtumisele pükskostüümis! See on ärimaailma kirjutamata reegel. Mida konservatiivsem miljöö, seda vähem on põhjust kanda pükskostüümi. Ometi võib pükse kanda argipäeval.

• Ei mingit sünteetilist materjali! Pluusid peavad olema naturaalsetest kangastest — puuvillasest, siidist.

• Ärinaine ja „supermini” — need mõisted ei sobi kokku. Kui tõsised inimesed räägivad „minist”, siis mõtlevad nad selle all põlvedeni ulatuvat seelikut.

• Seeliku lõhik pole mitte alati ärinaisele abiks. Parem on valida teine tegumood või asendada lõhik voldiga.

TOHIB

• Suurepäraseks töökostüümi variandiks on mittekortsuvast matist kangast õmmeldud klassikalised keskmise laiusega sirged püksid.

• Väga tähtis on ka, et jalanõud harmoneeruksid kostüümiga. Ideaalvariandiks peetakse madalal või keskmisel kontsal (mitte kõrgemad kui 5 cm) kingi. Hea, kui need on nahast, matid ning ilma keeruliste kaunistusteta. Muide, ärinaine kannab alati ihuvärvi sukkpükse.

• Igapäevaelus kantakse väiksema väljalõikega jakke otse aluspesul, klassikalised pintsakud istuvad aga suurepäraselt trikotaažist toppide, särgikute ja pluuside peal.

• Eriti elegantsetel komplektidel — kostüüm + pluus — kantakse rõivaid toon-toonis, ning vaid elegantne rihm, pross või rätik lisavad värvi. Ka muudab selline variant kandja saledamaks.

• Torsot vähendab visuaalselt tume jakk ja hele alumine osa. Laiu puusi varjab tume alumine pool koos heleda jakiga.