Kuhu jäävad muinaslood?

Linna oli tulnud Lohe. Ta laiutas linnaväljakul, tekitas tänavatel kolades segadust, turnis katustel ja ärritas koeri. Kuulid teda ei võtnud, leegiheitjate peale turtsatas ta põlglikult, terariistaga ei söandanud keegi talle läheneda. Lohe teatas, et tahab linna kõige ilusamat naist.

Linnaisade küsimuse peale, et kas ta on oma valiku juba teinud, mühatas Lohe: “No kus ma siis olen, ma ei peaks ju siin nõnda ringi tatsama, kui ma selle õige leidnud oleksin. Teate, te leidke ta ise ja tooge kaubahalli katusele, ma ööbin seal.”

Linnaisadel tuli langetada raske otsus. Tõesti, polnud kerge valida nii suure hulga vabatahtlike seast seda kõige ilusamat.

“Naised, te olete hullud!” püüdsid mõned kandidaate mõistusele tuua.

“Ainult Lohe teab, mis ta teiega ette võib võtta, kas sööb toorelt või õlis küpsetatult; tulge mõistusele!”

Naised aga ei kartnud, nad olid kindlad, et kui on olemas Lohe, peab kuskil ka Prints olema.

Ja-jah.

Enne aga, kui komisjon jõudis oma valiku teha, nägi Lohe üht neidu kaubahalli ees kõndimas.

Lohe teadis, et on leidnud, mida otsima tuli; ta potsatas katuselt alla, haaras neiu kaenlasse ja lendas minema, teel raekojast läbi põigates, et formaalsused korda ajada. (“Võite selle siin kadunud inimeste nimekirja kanda.”)

Kui mitte arvestada kõrvus mühisevat külma tuult, oli Lohega päris mõnus reisida. Lilli polnud kindel, et ta pannakse nahka või kuritarvitatakse teda mõnel muul viisil, seepärast otsustas ta lendu nautida. Äärepealt oleks ta ääre pealt alla pudenenud, sest küünitas end imetlema all laiuvat rabamaastikku.

Tükk aega lendasid nad mere kohal, siis maandusid ühele kaljusele saarele.

“Oleme kodus!” teatas Lohe. “Tere tulemast!”

“Tere toomast,” pomises Lilli.

“Ära ole nii mossis, küll sa näed, ma olen väga hea südamega.”

“Sütel küpsetatult...”

“Seda ma ei kuulnud. Sul on külm? Kohe saad sooja!” Lohe liigutas üht kivi ja süütas selle alt välja paiskuva gaasijoa.

“Hea, kui pole vaja tikke kaasas kanda, need võivad armu anuvate tüdrukute pisaratest märjaks saada. Nüüd aga vabanda mind, ma käin korra tolle suure kivi taga ära,” ütles Lohe ja kadus lähima kaljunuki taha, Lilli aga kükitas tulele nii lähedale, kui vähegi julges, ja hakkas oma kangeks külmunud käsi soojendama. Ta ei kartnud Lohet, sest hirmul polnud mingit mõtet. Kui Lohe tahab teda tõesti ära süüa – mis on vähe tõenäoline – siis ta lihtsalt teeb seda, kui aga Lohe on temast, hm, huvitatud, siis...

Järsku seisis Lilli ees üks mees. Tal olid sinised silmad ja kuldsed lokid ja tema näonahk oli nii õrn, et paistis läbi.

“Hei, poiss, sa ehmatasid mind! Teinekord võiksid varakult köhatada.”

“Mina olen prints, kes sind Lohe käest päästma peab.”

“Pead? Kas sa ise ei tahagi seda teha?”

“Ega mul siin suurt sõnaõigust ole jah.”

“Kellel siis on?”

“Ma ei tea, mõnel ehk on kah, sinul võib-olla, ma ei tea.”

See mees on jobu, jõudis Lilli järeldusele, aga proovis siiski veel:

“Miks mind päästma peab? Mida Lohe minuga teha tahab?”

“Ma ei tea, võib-olla midagi kurja. Ükskõik, päästma peab sind ikkagi. Muidugi, kui sa ikka tahad minu naiseks saada.”

“Kas see oli abieluettepanek?”

“Kas ei olnud siis või?”

“Tead, mine parem minema, muidu ma ei tea, mida ma sinuga teen, võib-olla midagi kurja...”

Prints kehitas õlgu ja kadus kivide vahele.

Kui Lohe tagasi jõudis, leidis ta Lilli tule ääres itsitamas.

“Kas see on sinu arust naljakas, et lohedelgi on vahel vaja ära käia?”

“Ega ma sind naera! Siin käis üks idukarva poisu, kes üritas mulle külge lüüa... omal viisil... me kumbki polnud asjas eriti veendunud... ihhihhiii... vabanda...”

“Kas sa näe, või esimene käis juba ära.”

“Esimene? On neid siin veel palju?”

“Kaheksa.”

“Kõik printsid?”

“Kõik printsid. Näe, ma tõin sulle teki ja natuke süüa, sea end mugavalt sisse ja ma tutvustan sind olukorraga.

Aasta eest suri selle kuningriigi kuningas. Riik on suur ja rikas, vanamehe tütar ja väimees juba rõõmustasid, et saavad võimule, aga võta näpust!

Va’ juurikas oli nõidust kasutades väga ränga testamendi teinud: tema vara ei saa keegi kasutada enne, kui kõik tema kakskümmend üks tütrepoega on abiellunud. Aga abielluda võivad nad ainult nende neidudega, kelle nad lohe käest päästnud on.

Mina olen siis see, kes maailmas ringi rändab ja tüdrukuid otsib, et printsid saaksid neid päästa. Tüdrukud nimelt peavad olema välismaalased.

Printside ema ja isa on praegu küll vormiliselt valitsejad, aga leiba peavad nad tööga teenima, sest neil pole krossigi riigi raha. Kuninganna käib marjul ja ketrab, kuningas aga pöördus tagasi oma noorpõlveameti juurde.

Kõik kakskümmend üks printsi ja kaksteist miniat on ka nende toita. Terve kuningliku aia on nad juurviljaaiaks teinud, alumise korruse saalides peavad nad sigu ja kanu, teisi ruume üürivad välja.

Mõned printsid käivad kuninglikus metsas jahil, paar tükki luuletavad, üks maalib.”

“Ja mida ülejäänud teevad?”

“Ootavad. Eelmistele tüdrukutele ma ei tutvustanud olukorda ja nüüd on printsidel nendega tõsiseid lahkarvamusi tekkinud... Niisiis, kõik vallalised printsid käivad sind korra kosimas, kui mõne vastuvõetava leiad olevat, anna talle kohe teada, sest teist korda nad enam paluma ei tule. Ja kui sa ühtegi neist ei taha, söön ma su ära. Ära karda, ega kõik printsid ei ole nii loiud kui see esimene, üks neist on eriti impulsiivne, suisa taltsutamatu, kui sa talle selgesõnaliselt ära ei ütle, oled enne lossis, kui arugi saad.”

“Sinul oleks sellest muidugi eriti kahju. Oled juba näljane?”

“Kas sa pead mind mõneks perverdiks või? Kas sa tõesti arvad, et mulle meeldib naisi süüa?”

“Oled sa neid palju söönud?”

“Vaata ette, et sa esimeseks ei saa.”

“Kuidas sa saad siis väita, et sulle ei meeldi naisi süüa?”

“Ära näri mu kallal! Sea end hoopiski teise kosilasega kohtumiseks valmis.”

“Mida ma pean tegema? Tuld kohendama ja kividelt tolmu pühkima? Riideid vahetama? Silmi värvima? Mis sa arvad, kas punane huulepulk sobib mulle? Või oleks roosa pruudilikum? Ja miks sa üleüldse minu valisid? Ma polnud sugugi see kõige ilusam. Oleksid võinud tuua mõne sellise, kes ei pea end enne kohtamist valmis seadma, sellise, kes on alati kaunis ja värske kui hommikukaste...”

“Sa muutud hüsteeriliseks. Ma pole kunagi neid kõige ilusamaid toonud, kui nüüd päris aus olla, siis oled sina esimene, kes suisa inetu ei ole.”

“Sa... sa lendav rott! Käid ümber maailma naisi mõnitamas! Ja vaestele õnnetutele printsidele määrid krõhvasid kaela... Alatu elajas!”

“Okei, rahune nüüd maha, seal tolle kivi taga peaks üks pudel olema. Leidsid? Kõige parem rumm, mida siinkandis saada võib. Nii, tubli tüdruk. Kas sind pahandas, et ma sind ilusaks ei nimetanud? Sul on kaunis figuur, kas tead.”

Lilli pani pudeli käest ja ohkas.

“Sinul samuti, sinul samuti. Oma klassi parim.”

Lohe vaatas unistavalt kaugusesse:

“Kui sa teaksid, milline ma veel... ah, mis nüüd sellest...”

“No kuule, sa pole ju veel sugugi vana!”

Lohe naeratas ja sättis end minekule.

“Oota, ära mine veel! Mul tekkis üks põhimõtteline küsimus: kui sa oled kuningakoja teenistuses, nagu ma aru sain, ja pead aitama neil testamenti täita, miks tood sa siis printsidele inetuid naisi?”

“Testamendis polnud ühtegi klauslit, mis oleks nende välimuse kohta käinud.”

“Sa ei vastanud ikkagi, miks?”

“Kui nüüd päris aus olla... siis pole see sinu asi,” ütles Lohe ja lahkus. Lilli jäi teist printsi ootama. Nii ilmetut meest kui see polnud Lilli varem näinud. Vaevalt oli ta Lilli silmist kadunud, kui tüdruk ei suutnud enam ta nägu meenutada. Kolmas kosilane oli ilus kui ingel, temaga üritas Lilli pikemalt vestelda, selgus aga, et mees oli debiilik.

“Pole ime, et nende naised välismaalased peavad olema,” pomises Lilli.

“Kas see seakarjus, nende isa, on ka kuninglikust soost?” küsis Lilli Lohelt, kui see oli naasnud.

“Sa mõtled, et kas ta on kuningannaga sugulane? Ei ole. Nõdrameelsus on neil vaid ühest liinist. Ja see ei ole isapoolne liin.”

“Oi-oi, Lohe, nüüd sa olid ebalojaalne! Ja üleüldse tundub mulle, et sul käivad neelud minu järele, sest sa püüad printse mulle vastumeelseks teha... Jah, ega lihahimu vastu ikka saa...”

Nüüd juhtus midagi imelikku. Lohe punastas. Lilli vaatas seda kummalist loodusnähtust ja sattus segadusse. Esimest korda kogu selle pika päeva jooksul, mis nüüd lõppema hakkas.

“Ma lähen parem magama,” pomises ta vabandavalt ja puges magamiskotti. “Miks sa meid, pruute, siia kivide vahele tood? Miks sa meid enda lossi ei vii, et me saaksime korralikult voodis magada?”

“Mul ei ole enam lossi. Ja sina oled esimene, kes mulle ööseks kätte jääb, teised tüdrukud on kõik esimese printsiga kaasa läinud.”

“Mis su lossist siis sai?”

“Ära päri nii palju, maga. Homme tuleb sul raske päev.”

“Tänane ei olnud seda muidugi mitte,” ohkas Lilli ja uinus.

Lohe valvas teda kogu öö. Ta vaatas magavat Lillit ja arutles omaette, et mis kuri vaim oli talle seal kaubahalli katusel sisse pugenud, et ta sellise tüdruku kaasa oli toonud. Sellise, kes talle meeldib. “Ja ma ei saa teda enam mitte millegagi aidata.”

“Tere hommikust, Lohe! Miks nii morn? Kas pole kaunis hommik? Ma ütlen sulle, sellest tuleb veel parim päev õige printsi püügiks...”

“Ole vait ja joo see kruus tühjaks, muidu saad nohu ja nakatad ka oma tulevase ja tema sugulased kah veel takkaotsa. Oleksin ma teadnud, et sadama hakkab, oleksin sinu röövimisega mõne päeva oodanud. Ah, mis, ma poleks üldse SIND röövinud, sest kui sa oleksid esimesele kosijale läinud, oleksin ma juba ammu kodus.”

Lilli, kes end Lohe tiiva all päris mõnusalt tundis, jõi rõõmuga kuuma lõhnavat jooki.
“Kodus? Sul ikkagi on kodu?”
“Mis sa pidasid mind mingiks paadialuseks või? Loomulikult on mul kodu, aga see on väga ... lohelik.”
“Koobas?”
“Igal juhul mitte loss. Lossist rääkides – neljas prints on varsti kohal, ma pean su üksi jätma. Ära muretse, vihma kätte ma sind ei jäta. Viin su oma koopasse.”
“Miks sa alati ära kaod, kui printse oodata on? Ega sa äkki ise neid kosilasi mängi? Oled sa nõiutud prints?”
Lohe naeris.
“Sa oled liiga palju muinasjutte lugenud, tüdruk. See siin on tõeline elu. Pealegi, kui mina sind kosida saaksin, ei raiskaks ma aega tüütule maskeraadile ja tuleksin sinu ette kohe targa, ilusa ja heana.”

Lilli silitas Lohe tiivanukki ja ütles:
“Sa oled väga võluv lohe, kas tead. Kõige võluvam lohe, keda ma kunagi näinud olen. Tegelikult oled sa võluvam paljudest inimestest, keda ma tunnen, igatahes neist printsihakatistest oled sa kaugel ees. Sa oled mulle küll paraja käki kokku keeranud, aga miskipärast ma ei vihka sind selle eest. Selline on sinu töö... Ütle, pead sa mu kindlasti ära sööma, kui ma mehele ei lähe? Kas pole mingit võimalust seadusest kõrvale hiilida?”

“Ei. Igatahes ma ei tea, et oleks. Ja kui oleks, ei tohiks ma seda sulle öelda. Sa peaksid selle ise välja uurima. Ja üleüldse, lõpeta ükskord see pärimine, tee, mis vaja teha on ja ära mõtle nii palju!” Lohe hakkas laagrit kokku korjama.

“Sinul on jah seda lihtne öelda,” pomises Lilli ja puges magamiskotist välja. “Või ära mõtle... ära mõtle, kuidas veeta oma ülejäänud elu – kas karja vaimuhaigete aristokraatide keskel või tiibadega hiidsisaliku seedekulglas. Kas sa neelad mu elusast peast?”

Lohe lõi jalaga vastu kivi, nii et see kolinal mere poole veeres. “Kas sa, kurat võtaks, lõpetad ükskord! See on psühhoterror! Elusast peast jah, elusast peast, aga enne tükeldan su veel ära, et parem neelata oleks, aga elus oled sa igatahes! Kobi nüüd mu turjale, ma viin su koopasse!” Lilli oli Lohe raevupurskest tõsiselt üllatunud. Õige hella hingega need lohed, jõudis ta järeldusele.

Koobas oli hämmastavalt hubane. Keset suurt nahkadega vooderdatud saali põles tuli. “Veel üks igavene tuli,” järeldas Lilli. “Miks sa mind kohe siia ei toonud?”

“Kui sa veel kasvõi ühe küsimuse esitad, saadan su välja vihma kätte.”
“Selleks oled sa jah suuteline küll.” Aga igaks juhuks Lilli rohkem midagi ei küsinud. Esialgu. Muidugi oleks ta ainuüksi põhimõtte pärast pidanud välja minema, aga Lilli arvates oli põhimõtetest ainult siis kasu, kui nad mingit kahju ei teinud.

“Noh, kus see neljas prints siis on?” küsis Lilli ja sättis end karunahale istuma.
“Mina seda roppust pealt ei vaata,” pomises Lohe ja lahkus koopast. Ainuüksi põhimõtte pärast oleks Lilli tahtnud järgmise printsi kosjad vastu võtta, aga…
“Ta haises. Ta haises ja ta silmad olid räämased,” seletas ta Lohele oma keeldumise põhjuseid. Lohe ohkas ja istus Lilli vastu teisele nahale.
“Sa, tüdruk, ei saa vist aru, mis asi siin mängus on? See on sinu elu, millega siin kaubeldakse, sinu elu!”
“Ah et minu elu? Mis ajast saati ma selle üle otsustada võin? Kui mu elu sulle nii väga korda läheb, siis, palun väga, lase mul olla ja lase mul minna!”
Lohe vaatas pingsalt oma varbaid. “Ma ei saa.”
“Just, see mind huvitabki, et miks sa ei saa? Mis sunnib sind lepingust kinni pidama? Kas sa sured, kui lepingut rikud?”
“Ei.”
“Kas sind nõiutakse ära?”

Lohe muigas. “Ei, mind ei nõiuta ära.” Järsku tõstis ta oma kullakarva silmad ja vaatas Lillile otsa. “Ei, ma ei sure ja mind ei nõiuta ära… ja tõepoolest, mis sunnib mind siis lepingust kinni pidama?” Lohe tõusis ja sammus koopasuu juurde. “Mine. Mine kohe. Kui jälgid rannajoont, peaksid paari päevaga oma inimeste juurde jõudma, me ei ole saarel. Siin kotis on mõned kuivikud ja paar tahvlit šokolaadi, ühes pudelis on vein, teises vesi. Kui sul just söömahullust peale ei tule, saad hakkama. Mine nüüd.”

“Nii et kohe lähengi või?”
“Kurat, ütlesin ju!”
Lilli oli segaduses. Ta tahtis Lohele ütelda, kui tänulik ta talle on, kuigi ta ise ka aru ei saa, miks. Tahtis ütelda, aga ei saanud, sest Lohe ei vaadanud talle otsa, Lilli nägi vaid Lohe murekrimpsus otsaesist. “Noh, nägemist siis, ja tänan sind.”
“Täna parem iseennast ja oma võimatut iseloomu ja looda, et me enam ei näe.”
“Seda ma ei tee.”
“Oh, teed küll. Siia kuningriiki ei saa keegi tühja südamega tulla.”
Vihm oli lakanud ja meri oli rahulik ning kuldne. Lilli kohendas kompsu oma õlal ja hakkas astuma. Piki rannajoont, oli Lohe ütelnud.

Õhtu saabudes oli ta maha käinud lugematul hulgal samme. Kivine, harvade liivaribadega rand oli asendunud kidura metsaga. Lilli pidi otsima koha, kus võimalikult väheste kannatustega öö mööda saata. Justkui ta mõtteid lugedes ilmus Lilli ette tilluke majake, ümarpalkidest ja õlgkatusega. Postkaardisuuruses aknas vilkus tuli. “Hei, neiuke, mis sa mõtled siin! Tule aga kaasa ja astume sisse, pakun sulle kibuvitsamarjateed.”

Võpatades pöördus Lilli vaatama väikest eidekest, kelle silmad kulmude alt vaevu välja paistsid.
“Olen kohtunud Lohega ja näinud printse, kas sina oled siis nõid?”
Eideke pugistas naerda. “Nõid ikka, kuis siis muidu.”
“Noh, siis on kõik korras,” ütles Lilli ja järgnes eidekesele majja. Ühiselt leidsid nad, et kibuvitsatee on küll tore ja kasulik jook, aga antud situatsioonis läheb paremini Lilli kompsust välja otsitud vein.
“Kae sindrinahka, see on ju pudel kuninglikust veinikeldrist! Noormees juba teab, kuidas neil seal lossis nahka üle kõrvade tõmmata …”
“Sa mõtled Lohet?”
“No keda siis veel? Ainus terve mõistusega inimene siin kuningriigis, kui mind ja värvali poega mitte arvestada, mina aga elan partisanielu ja värvali poeg on sõjaväes.”
“Kui sa ei taha, et ma arvaksin, et oled üks kiiksuga vanatädi, siis ole nii kena ja seleta mulle ära, millest sa räägid, miks nimetad sa Lohet noormeheks?”

Eideke lonksas uue suutäie veini, mekutas seda natuke, neelatas ja pilgutas oma aimatavaid silmi. “Tobu oled, Lilli, kui arvad, et mõni lohe, kes elab mõne kuningakoja läheduses, pole nõiutud prints! Tobu oled!”

“Aga ma ju küsisin seda Lohe käest!”
“Sellisel juhul oled sa veelgi tobum tobu. Ta lasi su tulema, jah? Ja sina muudkui aga tulidki, ilma kõhklemata, muudkui aga kodu poole … õigupoolest peaksin ma su selle eest supiks keetma, aga no olgu pealegi, eks me kõik ole nooruses rumalusi teinud, kuigi NII fataalseid lollusi õnnustub vähestel teha, Lilli. Noh, mis sa vahid kui tobu, kas pean kõike otsast peale seletama?” Nutmise äärel Lilli vaid noogutas nukralt.

Nõid keris end krigisevasse kiiktooli istuma ja rääkis, ise aeg-ajalt veini lonksates:
“Meite Lohe on muidugi siinse kuningriigi õigusjärgne pärija. Tema isa, vana kuningas, langes vandenõu ohvriks, riigi ülemvõlur osutus südametunnistuseta kaabakaks, kes mürgitas kuninga ja nõidus loheks tema tillukese poja.
See juhtus ammu, oma kolmkümmend aastat tagasi. Võluri tütar oli siis juba päris kobe plika, ainult üks väike viga oli tal küljes – ta nagu ei saanud maailma asjadest hästi aru.
Üks naksis seakarjus võttis ta õnneks ja kukkus aga printse tegema, igal aastal vähemalt üks, mõnel ka mitu. Kuidas nad välja kukkusid, seda võisid sa ise näha …

Noh, ja mis aasta eest toimus, seda sa vist juba tead. Tegelik troonipärija aga… tema rändas aastaid maailmas, haris end ja ootas oma aega.
Ta teadis, et kui vana võlur sureb, on tal lootust taas inimeseks saada. Aasta eest hakkas ta vastavalt testamendile plikasid kohale vedama, kaksteist tüdrukut said nagu naksti mehele, Lohe aga teadis, et tema lootus on kolmeteistkümnes tüdruk… seega sina, Lilli.
Keegi ei tea täpselt, kuidas, aga sinul oleks olnud võim Lohe taas inimeseks muuta. Sina aga tulid tulema… Näh, võta veel veini.”

Lilli jõi ja ulatas pudeli eidekesele tagasi. “Võid selle kõik nüüd ise ära juua. Ma hakkan minema.”
“Kus sa nüüd, on ju öö! Öösiti liigub siin igasuguseid kahtlasi tegelasi, pead väga ettevaatlik olema!”
“Oh, tädike, ei mind võta susi, ei lohe, olen selleks liiga võimatu ja vintske. Aitäh, et öömaja pakkusid, aga nüüd on mul küll kiire. Ega ma veel kuningriigi piiridest välja pole jõudnud?”
“Ei, siit veel seitse sammu õhtu poole, siis on piir. Head teed sul minna!”

Lilli astus majakest välja ja vaatas õhtu poole, kus oli tema kodulinn.

“Aga seda see sindrinahk mulle öelda ei saanud, et täis südamega sellest kuningriigist ei lahkuta…” pomises tüdruk ja hakkas hommikule vastu astuma.