Kui suure tüki ohverdamine iseendast suhte nimel on mõistlik?
Noorusrumaluses olid ohverdused suhte nimel loomulikud kui õhk hingamiseks. Kui oli poiss-sõber, kes elas nelja tunni tee kaugusel Tallinnast, siis loomulikult kujutlesin end nädalavahetustel uljalt bussiga Võru poole loksumas. Pole probleemi, absoluutselt! Õnneks või kahjuks sai see romantiline unistuste suhe läbi kohe esimesel ühisel nädalavahetusel ning pikad bussisõidud jäid järgmist korda ootama.
Järgmise tõsise suhte puhul olin ma, linnatüdrukuks hakanu, nõus isegi metsas elama. Konkreetselt metsas. Majas, mis sada aastat vana, tuul puhus seintest läbi, vesi oli kaevust ning peldik kuuri all. Mees oli alkoholist rohkem vaimustuses kui minust, aga mis siis. Armastus oli suur. Vahemaa pealinnagagi oli seekord kõigest poolteist tundi bussiga. Ja nii ma seal siis pesitsesin, lootuses et maja kiirelt korda tehakse (nagu lubati) ja minust ka päriselt perenaine saab (nagu lubati). Lubadused jäid suurteks sõnadeks, nagu ikka, ja lõpuks sai ka see maalähedane unistuses elamine läbi. Kel linnatüdruku hing, ei see maale sobi. Isegi kui mees on super. Antud suhte puhul polnud muidugi sedagi…
Järgmisel korral lubasin endale, et ei lase enam meestel endale öelda, milline ma olema pean. Liiga palju kuulsin eelnevalt, et „miks küll sina süüa ei tee? Teiste meeste naised toovad oma mehele õlled teleka ette ja kiirelt kokkavad veel sakuskad ka valmis. Mis sinul viga on? Ja miks sa ei võiks natuke naiselikumalt riides käia või siis vähemalt juukseid kasvatada, sa näed välja nagu poiss!”. Uus kallim oli hoopis teisest mastist, ometigi sama jutt, mis eelmis(t)el. Ikka olid mu juuksed liiga lühikesed (või luges ka asjaolu, et meie esimesel kohtingul osad tema sõbrad teda poisiga deitimas kahtlustasid? Vähemalt nii ma hiljem kuulsin…) ja meiki oleks võinud kasutada ja jumal küll, kuidas mul garderoobis ühtegi seelikut pole? See oli minu poisilikkuse imago kõrghetk ja lootus, et minu isiksus mu kesist välimust lööb, oli pelgalt naiivne unistus. Ikka ja jälle tuli minu välimus jutuks. Lõpuks sai mul sellest jutust küll, nii et otsustasin isegi juukseid kasvatada ja seeliku ostsin ka. Sellise laiema vöö laiuse- kui juba, siis juba. Ahjaa, selleks ajaks olime muidugi juba lahku läinud…
Oma praeguses suhtes olen ma samuti pisut järeleandmisi nõus tegema (aga see-eest on noormees kah asjalik, päriselt päriselt kohe). Osad muutused on juba tehtud. Oma hollandlase pärast loobusin elust Belfastis, oma lemmiklinnas. Sealne töö oli suht igav, aga vähemalt võimaldas äraelamist ja pikemalt planeerides ka reisimist. Nüüd olen töötu ja immigrandina uues riigis, uues linnas ning keeleoskus piirneb vaid lausega „sorry, ma ei räägi hollandi keelt”. Ahjaa, mu ülilühikesed juuksed on samuti jutuks tulnud… Õnneks seekord vaid tingimusel „kuniks tema juuksed on lühemad kui minu omad”. Jumal tänatud, et mulle kunagi pikajuukselised kutid meeldinud pole…
Tundub, et meestel on alati nõudmised, millised me pärast olema peaks. „Pärast” tähendab siis seda ajajärku, kui pruudi staatus on esmaste tunnuste põhjal kinnitatud (loe: piisav, et sõpradele-sugulastele tutuvustada) ja on alanud uus suhte etapp. Muutmise etapp. Üldjuhul on see pigem küll näägutamine, sest vaatamata mitmetele kaudsetele ning otsestele vihjetele selline irisemine tulemust ei anna. Vähemalt minu puhul. On isegi ütlemine, et „mehed loodavad, et naised ei muutu. Aga naised muutuvad. Naised loodavad meest muuta, aga mees ei muutu”. Mina ütleks, et teineteise muutmine ning endale sobivamaks painutamine on julgelt mõlemapoolne. Pole mehed sellest patust priid. Absoluutselt.
