Esimene seltskond on sellised, kellel on lõputu tähelepanu vajadus ning mis kuidagi leevendust ei leia. Paljud päriselus justkui polegi sellised „kleepekad”, igapäevaselt suheldes tunduvad täitsa normaalsed ja asjalikud inimesed. Niipea, kui nad aga arvuti või nutitelefoni lähedusse satuvad, hakkab Facebook meile edastama seda, mis päevavalguses ja isiklikul kohtumisel märkamata jäi.

Miks sa postitad sellist sodi?

Teate ju küll neid sisutuid ja mõttetuid postitusi, millega midagi peale pole hakata, enamasti kõik ka piltidega varustatud. „Pannkoogid maasikajäätise ja magusa meega, nämm”, „Tegin just hakklihakastet”, „Issand, ma olen nii väsinud”, „Peaks õppima, homme on eksam, aga kuidagi ei taha”. Ja sina siis loed ja loed ja mõtled, et mida selle infoga nüüd peale hakata. Et kas peaks jagama ka, et sinul olid seekord pühapäevased pannkoogid kõigest mustikamoosiga? Oh kurja, pilt jäi ju tegemata, siis selline postitus pole pooltki nii „oluline”, kui selle kodukanast kokkaja oma. Ja sellisele „appi, olen väsinud” teatele ei oska muud öelda, kui et „kao magama, mis sa veel netis istud, ega sellest asi paremaks lähe.” No ja kui õppida vaja, siis tee seda, jumal küll, mis sa sellest meile pasundad!

Ilmselgelt sellised tühised postitused palju tähelepanu kaasa ei too, nii kasutatakse järgmisena uut taktikat. Ikka selleks, et huvi tekitada ja jällegi, endaga rahvast suhtlema meelitada. Ja seda mittemidagi tuututades. „Oh, miks see pidi minuga juhtuma?”, „Ma lihtsalt ei või!”, „Mis toimub?”, „Hakkab pihta!”. Kas tuleb tuttav ette? Ja kui tegu siiski inimesega, keda üksjagu tunned, siis tekib kange tahtmine tõepoolest küsida, mis siis ikka juhtunud on, äkki midagi tõsist. Aga miks mitte siis seda kohe avalikult öelda, kui kuidagimoodi ei saa, kui et peab teistega jagama? Räägi siis asjast või ära räägi üldse!

Võimukad ja auahned röövlid

Teine seltskond on võimukad naised, kes tavaelus võimu ei saa. Üldjuhul on põhjuseks ilmselt keskpärane haridus ja alla keskmise mõistus, seda kinnitavad ka nende Facebookis jagatud pildid ja igapäevased postitused. Küll aga võib mõnel vedada ja omale tähtsaid toiminguid Facebooki elus juurde luua. Üsna hiljuti oli ühel mu heal tuttaval selline juhtum: tubli sotsiaalmeedia kasutajana oli ta loonud ühe grupi tasuta asjade jagamiseks. Liikmeid oli tubli töö tulemusel juba 4000 kanti, kõik sujus ja rahvas oli rõõmus. Üks innukas grupi kasutaja pakkus end administraatoriks, nii suure grupi haldamine on üksjagu aega võttev lisategevus ning mu sõbrannal oli muidki asju, mida igapäevaselt teha. Nii saigi lisatud gruppi haldama üks hakkaja naisterahvas, kellel „võimu” vaid administraatorina asjadel silma peal hoida. Vaikselt tekkisid aga lahkhelid, sest grupi looja arvates kippus uus tegelane kangesti kriitiline olema ning jälgis kiivalt karme kehtestatud reegleid. Paljude grupiliikmete seast oli kuulda nurinat, et uus admin enamik head kraami kohe omale kahmas. Kellele reeglid ei sobinud või kes lihtsalt oma arvamust avaldas, visati grupist välja. Ühel hetkel avastas ka grupi looja, et temagi on tagantselja grupist välja visatud, ära blokeeritud ning ka grupp ise võõrastele peidetuks muudetud. Algas tuline sõnalahing Facebookis, konkreetse kasuahne ning võimunäljas tibi tegevuse kohta raporteerimine ning grupp, mis alles hiljuti veel üsna populaarne oli, hakkas hetkeda oma mainet ja liikmeid kaotama. Ja kõik sellepärast, et ühele vähese tähelepanu ja tunnustuse all kannatavale naisterahvale võim pähe hakkas ning kes teisi põhjusel „aga minult on ka kunagi grupp ära võetud” karistada tahtis. Õnneks otseselt rahalist kahju keegi ei saanud, valusa õppetunni on saanud nii minu tuttav kui ka teised grupiliikmed.

Mina vaatasin seda kogu tsirkust lihtsalt kõrvalseisjana pealt ja proovisin omale õpetlikud kohad meelde jätta — Facebookis käitumine näitab üsna hästi, millise inimesega ka päriselus tegu on. Tuleb vaid osata ohumärke jälgida.