Kuidas ja miks ma poole kohaga ökomutiks hakkasin
Fotodel olid lapsed söömas rämpsu, joomas limpsi või lutsutades kurikuulsaid värvilisi M-ja-M komme. Minu fotol oli roosas printsessikleidis ja plastmasskrooniga umbes kolmeaastane tütar, kelle kõrval samas komplektis beebinukk, mõlemad istusid pisikese puidust mängumaja ees ja imiteerisid rohelise limonaadi Tarhuni joomist. Iga foto juures oli infosedel, milliseid e-aineid pildilolev toode sisaldab ja milleks seda tegelikult kasutatakse ning mida see meie kehaga teeb. Ütlen ausalt, olin üllatunud ja šokeeritud ühtaegu.
Mäletan, et üks esimesi asju, mis tegin, oli puljongikuubikute minema viskamine. Seda tegelikult ühe sõbranna algatusel, kes mind puljongikuubiku sisemise maailmaga lähemalt tutvustas. Selle peamine pahalahe on E621 ehk naatriumvesinikglutamaat, mis põhjustab niiöelda Hiina restorani sündroomi: “Südame pekslemine, peavalu, pearinglus, näo punetus, lihas- ja liigesvalud, migreenilaadsed peavalud. Riskirühma kuuluvad allergikud, astmaatikud, peavalu põdevad inimesed ja lapsed. See on ka imikute ja väikelaste toitudes keelatud.” Tekkis tunne, et seda rämpsu ei taha ma enam ei endale ega oma perele sisse sööta. Otsus tundus maailmaraske, kuna iga kord ise puljong keeta kõlas kahtlaselt aeganõudvalt. Aga tegelikult ei olnudki, lisaks sai toit märgatavalt maitsvam! Inimene on oma harjumuste ohver ja iga muutus tundub vahel raske, kuid selle teostamisel avastad, et tegelikult polegi.
Teine asi, mida ma juba vähemalt viis aastat isegi maitsnud ei ole, on margariin, just see pehme ja pealemääritav — lugesin kunagi ei mäleta, kust, et selle koostises olev rasv ongi peamine, mis tänapäeval tselluliiditagumikud vohama on pannud. Mulle sellest igal juhul piisas. Otsustasin edaspidi kasutada vaid taluvõid.
Järgmisena hakkasid minu kosmeetikakapist tasapisi kaduma salongišampoonid-palsamid. Olin olnud aastaid suur Tigi toodete fänn — milline lõhn, tahaks lausa ära süüa! Arvan, et oma juustesse olen läbi aastate investeerinud terve varanduse, hoidnud, tasandanud, imenippe teinud, kuid juuksed üle õlgade eriti ei kasvanud. Õnneks on nood vähemalt paksud ja kohevad. Kolm aastat tagasi alustasin beebišampooniga, millele järgnesid Eesti enda Puhta Looduse šampoonid-palsamid, edasi silikoonide-parabeenidevaba apteegišampoon. Kord nädalas teen juustele ökopoest ostetud kookosõliga või extra virgin oliivõliga maski, kookosõli määrin vahel niisamagi juukseotstele. Ja voilaa — juuksed hakkasid kasvama. Mu juuksed on pikemad kui eales varem ning esimest korda elus ei kasuta ma igal pesukorral palsamit. Minu hea tuttav kirjutas oma blogis väga hästi — kui peale šampooni on vaja selle puudusi kompenseerida palsamiga, peab sel ju midagi viga olema? Labaselt öeldes on salongi-või poešampoonid nii mitmeid aineid täis topitud, et need pesevad maha ka nahale vajaliku rasu-või nn kaitsekihi, kuivatavad üleliia juukseid ja nii ongi vaja saadud kahju imerohuga nimega palsam taas parandada.
Pool aastat tagasi rääkisin mehele, et mind häirib minu “kurjusekorts”, mis on aastatega aina süvenenud. “Kuule, ma pean vist botoxile minema!” naljatlesin (salaja tõsiselt mõeldes) mehele. Otsustasin enne seda ära visata oma suurepäraset tervet varandust maksvad näokreemid ja asendada need looduslikuma Orto Kurgikreemiga, viimastel kuudel aga hoopis puhta mandliõliga, mis pidavat nahka uuendama ja kortsukesi siluma. Tundub, et kurjusekorts enam mind nii palju ei armasta ja on suundumas parematele jahimaadele. Jeei! Kusjuures nahk ei jää sugugi rasvane, mandliõli kasutan nüüd päevakreemi asemel nii hommikuse kui õhtuse näopesu järel. Silmade alla määrin avokaadoõli. Ripsmetele-kulmudele riitsinusõli, mis paneb need kasvama — ei mingeid suuri summasid maksvaid imeseerumeid. Tooniva päevakreemi asemel sobib suurepäraselt porgandiõli, mis annab värske solaariumijume ilma solaariumis käimata. Ma tean, olin kunagi suur solaariumifänn ja külastasin ise mustjaspruun olles seda ikka lausa kolm korda nädalas. “Oh, sa oled nii pruun!” kuulsin sageli. “Ei ole, pidingi just täna solaariumisse minema!” vastasin tavaliselt nägemata, et minu nahk omandas juba naljakat grillkana oranzikat varjundit.
Kehakreemi funktsiooni täidab kookosõli, rääkimata, et see lõhnab ka oivaliselt. Sisuliselt on kookosõli imerohi ja muid õlisid-mökse polegi vaja, ma lihtsalt soovin mitmekesisust ja naine minus ei suuda kuidagi vaid ühtainsat kilost kookosõli potsikut vannitoa kapis näha. Vaheldust on vaja! Kuigi kookosõliga saad eemaldada meigi, kasutada seda kehakreemina või juuksepalsamina, võid seda igale poole peale määrida või iga kell sisse süüa — see ravib ka sajad tervisehädad. Loe veel SIIT ja SIIT ja Kes oleks arvanud!? Kookosrasva saab kasutada 60 eri moel!
Hambapasta on viimased kuud ka uue vastu vahetunud, fluoriidivaba Himalaya, maitse on hea ja hambad puhtad. Fluoriid on väga mürgine aine, mis mõjutab kahe ajupoolkera vahel paiknevat käbinääret, selle mittetäielik talitus toob kaasa mitmeid probleeme nii vaimule kui kehale.
Kas poolenisti ökoelu on üldse midagi väärt? Palju on neid, kes irvitavad, kui ütled, et kasutad enamikus vaid looduslikku kosmeetikat või valid toidupoes tervislikumaid toitaineid, kuid samas käid vahel rämpsu söömas Hesburgeris, jood korra kuus rummkoolat või kasutad meikimisel Chaneli, Diori või Lancome-i dekoratiivkosmeetikat (oh, õudust, mõnda neist on kindlasti ka loomadel testitud, ausalt — ma ei tea!). Siiski usun, et parem teha oma keha (ja kaudselt ka maailma jaoks) kasvõi midagi kui üldse mitte! See pole silmakirjalik — nimetaksin seda pigem teekonnaks parema tuleviku poole. Rääkimata sellest, et kulud tegelikult ei kasva, vaid kahanevad — tervislikku toorainet kulub süües palju vähem, kuna keha saab oma “isud” täis ja pealemääritav õlipudel maksab apteegis või ökopoes umbes viis eurot ning jagub seda aastaks kohe kindlasti!
Jõudu katsetamisel ja tervislikumat uut algavat nädalat!
