Kuidas ma ajas kümme aastat tagasi käisin ehk elust ja teeninduskultuurist tänapäeva Valgevenes
Viimase sealkäiguga võrreldes oli muutunud palju. Enam ei olnudki valuutapoode või väiksemas toidupoes ainult leti tagant nähaolev kaup, polnud nii palju Žigulisid ega Moskvitše, Zaporožetseid ei näinud ma ühtegi. Linnade lähistele olid tekkinud isegi täiesti arvestatavad eramajad, nii-öelda nende omad “Peetri külad”. Ja mis peamine, kõik polnudki enam nii hirmodav, pigem hoopiski hirmutavalt kallis. Arvestades, et tavaline töötasu on seal umbes kolm-nelisada eurot (kuid kabedamad ehitajad saavad kõlakate järgi Eestiga võrdset), siis toidukaup oli sama kallis kui meil või kallimgi veel. Odavad olid sigaretid ja alkohol. Samuti osa kohalikust riidekaubast. Poola ja Leedu “originaale” peeti kvaliteetkaubaks ja need olid hinna poolest nii krõbedad nagu meil kohapeal müügis olev originaalkaup. Järgitehtud ” märgitooteid“ müüdi nii turul kui ka tavalises kaupluses. Käekoti- ja jalatsipoest väljusin vist esimest korda ilma ühtegi ostu sooritamata. Hinnad olid hulga kõrgemad kui Euroopas (umbes poole soodsamalt saab samas kvaliteedis toote osta nii Eestist, Soomest, Rootsist kui Inglismaalt, tõenäoliselt mujaltki). Enamik jalatsinumbreid olid läbi müüdud, tunne oli, et kui mõni kena kingapaar müüki tuuakse, ostetakse see olenemata hinnast kohe ära.
Jõudsin nädala jooksul läbi elada nii rõõmsaid kui kurbi hetki, viimaseid kahjuks küll rohkem. Nagu öeldakse — pulmad ja matused on need, mis kõige rohkem lähedasi kokku toovad. Ja nii ongi. Võin öelda, et osaliselt elasin läbi mõlemad sündmused. Päris pulmas ei käinud, kuid oma sugulase tagasihoidlikult sünnipäeva õhtusöögil küll. Arvasin alguses, et polegi hea mõte minna ja masendun parem kodus, lõpuks oli mul hea meel, et sain mõtted kurbusest pisut eemale ja ka nooremapoolse suguvõsaga kontakti. Nimelt olin ma Valgevenes käies ikka see tüüp, kes vanaema juures kodus istus ja kõikide küllakutsed eemale tõrjus. Mäletan end isegi vanaemale ütlevat, et öelgu — mind pole kodus!
Olgu öeldud, et viibisin suurlinnas nimega Mogiljev. Vanaema sõnul kaaluti seda omal ajal ka pealinnaks nimetamist (Minski asemel?), kuna sealgi olevat palju uhkeid monumente. Naljakas oli vaadata, kuidas miilits kihutas Žiguliga mööda ja kiirabi tuiskas ürgaegsel
maeiteamismasinal (pildilt näed) eiteakuhu. Nägin hiljem vähe värskemaid
mudeleid ka.
Teenindaja on kuningas
Teeninduskultuur oli tavalistes kauplustes või pisikestes kohvikutes hoopis teisest puust. Teenindaja on seal kuningas — külaline võib mujal ka külaline olla!
Pesupoes. “Mis maksavad need musta värvi läbipaistmatud sukkpüksid,” küsisin. “Need läbipaistmatud on talveks!” märgib teenindaja nipsakalt.
Apteegis. “Vabandust, sooviksin osta beebipudeli, kas saaksin seda lähemalt näha?” “See või? See on ju lapse jootmisepudel, mitte beebipudel!” “Eem, no ma ei tea kõiki teie väljendeid siin täpselt.“
Toidupoes. “Järgmine!” Karjub müüja. Rühin kiiremini tema ette. “Mis teile?” küsib müüja kannatust kaotades. “Tere-ee!” ütlen ja vaatan laialt naeratades sügavalt silma. Ja nii igas poes. Mõnes nad isegi leebusid. Vaatasin ilmselt, et kes see naiivne lillelaps siin on.
“Palun üks helehall pakk Cameli sigarette!”
“Mul pole.”
“Aga siin on näha ju, et on,” näitan vitriini poole.
“Daša, sul on halli Camelit?” hõikab too teisele müüjale. “Ei, ei ole.”
“Kas ma saaksin siis selle siit vitriinist?”
“Siit ma ei saa kätte.” ütles müüja kuivalt toolilt tagumikku kergitamata.
Euroopalikult hea teeninduse osaliseks saime Hiina restoranis või näiteks teada-tuntud Burger Kingi logoga Burger Pizza nimelises kohas. Muidugi olid hinnad ka teenindusele vastavad.
Mulle meeldisid tänaval seisvad kaljamüügitünnid, needsamad, mida kunagi Eestiski kohata võis. Või siis “elusat õlut” müüvad pisikesed putkad, kus ees härrad plasttopsist märjukest mekkisid samal ajal elavalt päevasündmuste või poliitika üle arutledes. No ja uudised, need olid hoopis teised kui meil siin. Endiselt ei näidatud midagi halba kohalikust elust, Ukraina sündmusi kajastati absoluutselt vastupidisest vaatevinklist ja oma sugulastega polnud neil teemadel mõtet üldse vestlusesse laskudagi. Idealistlikku maailmapilti ei lõhu miski. Ka siis mitte, kui terve ülejäänud maailm teist keelt räägib.
Mulle meeldis, et pelmeene sai osta tavalisest toidupoest ja lahtiselt, valida oli alati mitme sordi vahel. Mulle meeldis, et olenemata hirmsuurtest kortermajadest oli seal palju rohelust. Minu eriline nõrkus on Valgevene suvilarajoonid või vanad majad, mille aknaraamid ja aiad on erksavärviliselt kirjud sageli omavahel mitte ühegi loogikaga sobides. Kui küsisin vanaemalt, miks see nii on ja kust säärane värvimise komme (ka majas seespool võivad samas toas olla erinevad mittekokkusobivad tapeedid lisaks muidugi vaipadele seintel), siis ta vastas lihtsalt: ” Värviti sellega, mida parajasti oli!”.
Oh, ja kummaline oli ka see, et tavalist piimaga kohvi ma sealt lõpuks ei saanudki.
“Tere, palun üks cafe Americano,” tellisin vanalinna ühest edevamast väliterassiga kohvikust. “Piimaga,” lisasin. Rõõmustasin isekeskis, et lõpuks saan päris kohvi, masinast ja puha.
“Cafe Americano piimaga ei saa. Võtke cappuccino või latte!”
“Ma sooviks just tavalist kohvi, tavalise piimaga, palun.”
“Ei, ei saa.”
“Cappuccino ja latte on hoopis erinevad kohvid,” püüdsin naeratades selgitada. “Ehk ulatate mulle sellesama piimapaki sealt kapi pealt ja valan oma kohvile sortsu peale?”
“See pole võimalik, võtke cappuccino või latte!”
Võtsin latte.
Järgmises kohas. Ka pisut edevamas ja kõrgema hinnaklassiga.
“Palun tavaline masinakohv. Sööki me alles valime. Joogiks soovin tellida klaasi piima.”
“Kas soovite lattet?”
“Ei, ma soovin toidu kõrvale piima juua.”
“Võtke mahl või limonaad. Piima ei saa.”
Ei läinud ka niipidi läbi. Võtsin latte. Serveeriti plastikust kõrrega.
Rongis. “Palun kohv piimaga. Suhkrut pole vaja.”
“Meil on ainult 3in1”
Minski raudteejaamas. “Kohv. Piimaga. Suhkruta.”
“Koorega mõtlete?”
“Ei, ma jooks meeleldi piimaga, koorega mulle ei maitse.”
“Piima pole.”
“Oeh, no koorega siis.”
Järgneb…
