Lihtsalt väljendatuna juhatab moenädal sisse kaks olulist moehooaega — sügisese ja kevadise, mil moeloojad tutvustavad moeajakirjanikele, jaemüüjatest ostjatele ja teistele moemaailmas mõjukatele inimestele oma uusi kollektsioone.
Moeajakirjanikud arvustavad kollektsioone samuti kui filmikriitikud annavad ülevaate Cannesi filmifestivali filmidest.
Moeajakirjade toimetajad hindavad eelseisva hooaja meeleolu ja valivad välja suundumused, mida pildistada ja millest kirjutada.
Ostjad, kes teevad valiku sellistele kaubamajadele nagu Saks Fifth Avenue või väikesed butiigid, jälgivad samu trende ning otsustavad, kuidas oma raha kasutada.
Teised mõjukad inimesed — Oscari-galale kleite otsivad Hollywoodi stilistid, seltskonnategelased ning kuulsused, kelle garderoobivalikut ulatuslikult kopeeritakse, koostavad moenädalal ostunimekirja riietest, mida nad tahavad osta ja kanda.
Moeloojad ei müü moeetendustele pileteid.
Isegi moehullud peavad kulutustega piiri, raha eest ei külastaks neid etendusi keegi.
Keskmine moeetendus — mille kulusid loetakse üldiselt reklaamikuludeks — maksab umbes 150 000 dollarit, kuigi paljud etendused valmivad palju väiksema ja paljud kindlasti palju suurema eelarvega.
Peamised kuluartiklid on ruumid (suurim kolmest New Yorgis välja pakutud telgist maksis 42 000 dollarit ja väikseim 18 000 dollarit);
modellid (honorarid algavad 2500 dollarist ning ühes etenduses osaleb keskmiselt 25 modelli);
kutsed (kujundamine ja trükkimine võib maksta kuni 5000 dollarit);
juuksurid ja jumestuskunstnikud assistentidega (tippjuuksur võib teenida üle 25 000 dollari ja iga assistant 250 dollarit);
kingad (isegi hulgimüügihinnaga 275 dollarit paar küünivad kulutused jalatsitele kümnetesse tuhandetesse dollaritesse).
Algajatel moekunstnikel veab, kui nad leiavad sponsori — tavaliselt mõne alkoholifirma või moeorganisatsiooni näol.
Nii mõnedki algajad ajavad panga lõhki, püüdes tulla välja oma võimalusi ületava etendusega.
Paradoks on see, et mida mainekam on etendus, seda vähem raha moelooja välja käima peab: liiguvad kuulujutud, et Marc Jacobs ei maksa modellidele kunagi ning et need peavad auasjaks tema etendusel osaleda.
Samas peavad kommertslikumad moemajad, näiteks Kenneth Cole, vähema staatuse eest kõvasti rahakotti kergitama.
Kuidas rahvast kohale meelitada, kui sa oled alles algaja?
Tõenäosus, et mitte keegi etendusele ei tule, on väiksem kui modelli vööümbermõõt. Keegi tahab alati etendust vaadata. Tõmmake sametköis pingule ja selle taha koguneb kindlasti järjekord.
Samas ei ole isegi tuntud moeloojatel kerge raskekaallasi kohale meelitada:
Vogue Anna Wintouri, Women’s Wear Daily Bridget Foleyt, International Herald Tribune’i Suzy Menkest ja New York Timesi Cathy Horyni, pluss Saks Fifth Avenue, Neiman Marcuse ja Barneys sisseostjaid.
On üldteada, et toimetajad väljendavad oma kohalviibimisega lugupidamist juhtivatele reklaamiandjatele, istudes nende etendustel esireas, samas võite Vogue tellimuse peale kihla vedada, et Anna Wintour teeks hommikul kell 9.00 kõike muud kui istuks Ellen Tracy etendusel. Aga äri on äri.
Mis noorematesse moeloojatesse puutub, siis moemaailma profid on loomingulised inimesed, kes saavad loovusest inspiratsiooni ning toetavad seda, samas kultiveerivad nad moeetendustel isiklikke suhteid — suhtekorraldajate, müügiinimeste, moeloojatega — ja ilmuvad kohusetundlikult kohale.
Moeseltskond liigub karjakaupa — kui paar suuremat tegijat läheb noore disaineri etendusele, tulevad teised nagu lambakari järgi.
Kas disainerid tõesti arvavad, et kui nad pingutavad modellide soengute ja riietega üle, siis mõjub nende looming originaalsemalt?
On tõsi, et suur osa moelavadel näidatavast ongi rämps, aga see ei tule mitte efekti taotlemisest, vaid ande puudusest.
Õigupoolest on moeetendusi liiga palju, eriti New Yorgis, kus riided ei ole piisavalt naeruväärsed, kui naeruväärsuse all mõista loomingulisust.
Mood ei tähenda kantavust, eriti laval, kus näidatakse ideid.
Kas me tõepoolest viitsiksime laval vaadata pükse ja särgikuid, mida meile poes moe pähe kaela püütakse määrida?
Ärge unustage, et mood ja riided ei ole üks ja seesama: riided kaitsevad teid külma eest ja varjavad teie alastust ning taskud annavad teile võimalusi võtmeid sisse panna.
Mood seevastu peaks stimuleerima kujutlusvõimet ning andma selle kandja unistusi edasi paremini kui mistahes sõnad.
Sellele küsimusele on kaks põhilist vastust.
Mood on demokraatlik ning samas ka eksklusiivne. Osa moest on mõeldud laiemale publikule — näiteks New Yorgi showman Isaac Mizrahi elustas oma hingusele läinud kalli hinnaskaalaga brändi Targetile rõivaste kavandamisega, samas ei ole teised, näiteks Balenciagale tööd tegev Nicolas Ghesquiere, koolitamata tarbijast huvitatud.
Tavainimese arvamus ei ole oluline, kui riided on kavandatud asjatundjatele.
Kui sellised suured moeloojad nagu Rei Kawakubo Commes des Garconsist või tema protežee Junya Watanabe näitavad äärmuslikku — mõne meelest naeruväärset — stiili, siis tuleb see sellest, et nad töötavad moe formaalsete atribuutidega (lõige, materjal, keeruline viimistlustehnika) innovatiivsel moel.
Nende kliendibaas on tahtlikult väike, kuna ulatuslikum äri eeldaks massituru nõuetele reageerimist, kusjuures nende uuenduste mõju on tuntav peamiselt moetööstuses.
Mood on samavõrra kogukond, kui see on äri, ning kogukondadel on oma keel.
Pitsi ainulaadne kasutus või oskuslikult lõigatud kleit võivad jääda keskmise ostja poolt märkamata, aga erutavad sisemiselt moemaailmas orienteerujat.
Teisalt juhtub liiga sageli, et moelavad on täidetud nippidega nippide eneste pärast. Moest on saanud meelelahutus ja paljud moeloojad mõtlevad, et teatud stiil köidab teleprodutsentide või kuulsustega lävivate stilistide tähelepanu (ja oma nime teadvustamine kuulsuste ringkondades võrdub ärialase eduga).
Tembutajatele meeldivad tobedad soengud, liialdatud jumestus, samas võib liialdatud jumestus reeta stilisti oskuste või ideede puudumise.
Laiem küsimus puudutab seda, et mood on suur äri ning viimasel ajal on sellest liigagi palju kirjutatud.
Kunagist eliidi ja väikese seltskonna pärusmaad analüüsitakse nüüd kollases pressis ning iga ülesastumist punasel vaibal kritiseeritakse, mis sunnib moetööstust kruvima tempo kiiremaks kui moemaailma loomulik hooajapõhine tsükkel.
Loomulikult on moetööstus ise enesele tähelepanu tõmmanud, kuna teoorias tähendab see edu.
Aga kui FTVs on vaja täita pikki programmitunde ning moeshowdel tuleb täita kulukad telgid, siis on ilmselt vähe tõsiseid proffe, kes vaidleksid vastu, et suur osa näidatavast on tegelikult piinlikkusttekitav saast.
Modellid saavad rahast sagedamini tasuks riideid, eriti väikestelt kasvava mainega moemajadelt. Kuigi mood on kõrilõikajalik äri, toetavad modelliagentuurid ja modellid ise etendutel moefirmasid.
Modellid ei jäta endale tavaliselt neid riideid, mida nad laval näitavad, kuna neid läheb vaja ajakirjade pildistamisteks ja mujal näitamiseks.
Nad tellivad endale samasugused riided, mis saadetakse neile hiljem.
Praegune moeetenduste trend näeb ette mitte rohkem kui 40 eseme näitamist ning tavaliselt tuleb iga kleidi kohta üks modell ning lava taga riideid ei vahetatagi.
Samas on sageli raske leida nii palju sobivaid kaunitare ning mõned modellid võivad näidata kaht kostüümi. Kui modell peab näitama mitut riiet, on igal modellil oma riietaja, kes aitab tal kiiret vahetust teha.
Kas nad koperdavad ringi liiga väikestes kingades?
Või on kusagil olemas salaladu suurejalalistele?
Kingad kavandatakse tavaliselt spetsiaalselt moeetenduseks koostöös selliste kingadisainerite nagu Manolo Blahniku ja Christian Louboutiniga.
Oma kaubamärgiga kingi müüvad moemajad, näiteks Donna Karan, Gucci ja Prada, teevad oma kingad reeglina ise.
Kingad peavad kostüümi täiendama — mõned ütlevad, et just need teevad kleidist kleidi — seega moodustavad nad disainiprotsessi lahutamatu osa.
Kingad kavandatakse mitu kuud enne etendust ning sobitatakse rõivaste proovimise ajal kleitidega kokku. Juhtivad moeloojad teevad ka suurusnumbriga 40 ja 41 kingi, aga modellide jalanumber on tavaliselt väiksem.
Josh Patner oli moemaja Tuleh kaasasutaja, ta on töötanud Bergdorf Goodmanile ja Donna Karanile ning kirjutanud artikleid New York Timesile.
Praegu kirjutab ta raamatut.
Välisajakirjanduse põhjal
