Kuidas püüda vihma pildile?
Kas vihmase ilmaga saab õues pildista? Eeskätt loodust, aga ka muid erinevaid objekte?
Raigo Pajula, kutseline fotograaf: Jah, pildistada saab igasuguse ilmaga, kuid vihmase ilmaga on see vast kõige keerulisem. Seda sellepärast, et vesi on tehnikale ohtlik ja kui su tehnika ei ole veekindel, siis on parem sellega mitte vihma käes olla. Aga see ei sega pildistamist, sest saad olla kuskil varju või vihmavarju all ja jälgida looduses toimuvat sealt.
Eriti tore on vihmas pildistada inimest, sest selline situatsioon, kus inimene on kuidagi erilises olukorras, antud juhul siis märg, on alati huvitav vaadata-pildistada. Ka metsloomad võivad olla selles natuke kurvas meeleolus väga hea emotsionaalse foto materjal, aga neid on raskem tabada, olles ise kas varju all või siis värvilise vihmavarjuga kõndides. Kindlasti soovitan minna pildistama peale vihma, siis loodus aurab, udu tekke võimalus on suur ja kõik näeb välja ilus. Eriti maaliline on siis kui tugevale vihmale järgneb ilusa päiksetõusuga hommik.
Hannes Rohtma, hobifoto- ja videograaf, teinud kaastööd saatele „Osoon”: Lühike vastus on jah. Saab küll – küsimus on aga selles, et kas on mõtet. Vihmane ilm muudab värvid tuhmiks ja vähene valgus nõuab teistsuguseid kaamerasätteid. Selleks on vaja fotograafia algteadmisi ja oskust oma kaamerat käsitsi seadistada. Siin peate nüüd otsustama, kas ütlete ise kaamerale, mida tegema peab, või kasutate automatrežiimi. Viimast varianti kasutades langeb tõenäosus head pilti saada ja pealegi on see väga ebaloominguline tegevus.
Kui suur või väike see vihm võib olla, millega on veel mõistlik pildistada?
RP: Paduvihma kätte ei maksa kindlasti koos oma tehnikaga minna, kui puudub võimalus seda kaitsta. Seenevihmas saab üle keskmise kaamera juba hakkama, aga ei soovita siiski lasta kaameral märjaks saada.
HR: Sellist määratlust ei ole – mõni äkki tahabki paduvihma pildistada. Küsida võib hoopis seda, et kui tugev peab vihm olema, et ta pildile jääks. Kogemustest tean öelda, et ega ta väga ei kipu pildile jääma. Vihma näitamiseks soovitan pildistada hoopis veepinnale langevaid vihmapiisku ja nendest tekkivaid rõngaslaineid.
Millistele nõuetele peaks vastama fotokas, et vihmas pildistada?
RP: Õues võib pildistada iga fotokaga, aga vihmaga peaks ikkagi iga kaamera kinni katma kas spetsiaalse veekindla kestaga või siis kilekotist tehtud kattega. On olemas ka spetsiaalsed eri tüüpi kaameratele mõeldud vihmakatted, kuid ettevaatlik peab ikka olema. Ka kõige profimad peegel- või hübriidkaamerad, millel on teatav veekindlus, ei ole seda siiski täielikult.
HR: Hea oleks, kui kaamera on ilmastikukindel. Kui ta seda ei ole, tuleb teda vihma ajal hoida kotis või taskus ja pildistada kohas, kus vihm kaamerale peale ei saja. Kaamerakotis võiks olla mõni silikageelikotike juhuks, kui kaamera siiski märjaks on saanud. Silikageel imab niiskuse endasse ja vähendab kaamera veekahjustuste riski. Abi on pildistabilisaatorist – see aitab pikema säriajaga teravamat pilti saada.
Eelisolukorras olete, kui teie kaamera suudab salvestada RAW-formaati. See annab paremad võimalused pildi järeltöötlemiseks ja saate paremini tuhmidele värvidele särtsu juurde anda. Pealekauba annab RAW-formaadis pildistamine rohkem eksimisruumi kaamera seadistamisel – järeltöötlusel saab säritus- või valge tasakaalu vigu suurel määral kompenseerida. Odavamad kaamerad RAW-formaati ei paku ja järeltöötlus toimub juba kvaliteedi arvelt.
Millised on need lihtsad tõed, millele peaks tähelepanu pöörama vihmaga pildistamisel?
RP: Kasuta päiksevarjukit, mis takistab vihmapiiskade langemist vastu objektiivi esiläätse. Ära mine välja, kui sul ei ole millegagi kaamerat kaitsta. Lume puhul näiteks piisab tavalisest käterätikust kaamera peal või selle ümber. Aga vihmaga on sellest abi vaid lühikeseks ajaks. Efekti saavutamiseks kasuta vihma pildistades erinevaid säriaegu. Kui on piisavalt valgust, siis ülilühikese ajaga pildistatud tagasipõrkuvad veepiisad võivad tekitada ilusaid efekte. Pika säriajaga saad samuti mängida ja kasutada liikuvat vihma kui joonistavat elementi. Proovi pildistada vastu valgust läbi vihma, sest nii võib saada huvitavaid valguse mänge.
HR: Arvestada tuleb sellega, et valgust on vähem kui päikeselisel päeval ja see nõuab kas pikemat säriaega, suuremat ava või kõrgemat tundlikkust. Kui oskate neid parameetreid käsitsi seada ja nende toimet mõistate, saate otsustada, mille arvelt järeleandmisi teete. Kui aga olete otsustanud, et ei hakka fotograafia nüanssidesse süvenema ja kavatsete ikkagi automaatrežiimis pildistada, siis on peamised soovitused – otsige võimalikult palju valgust ja hoidke kätt kindlana või toetuge millegi najale.
Arvestada tasub ka valge tasakaaluga. Sombuse ilmaga jäävad värvid külmemad kui päikeselise ilmaga. Katsetage, kas teie kaamera automaatne valge tasakaal annab õige tulemuse või peate aparaati selles aitama. Enamikul kaameratel on menüüs erinevad valge tasakaalu preset’id ehk eelseadistused, mille hulgas on ka varjus pildistamise säte. Kui seda ei tee, ei juhtu ka midagi – automaatne valge tasakaal toimib õuetingimustes üsna täpselt, erinev olukord tekib tehisvalgusega.
Vihmaga on liikvel oluliselt vähem putukaid ja linde – nii et vähem võimalikke modelle. Aga ehk sobivad modellideks hoopis konnad ja vihmaussid?
Kui vihmase ilmaga ootamatult päike välja ilmub, olge valmis vikerkaareks – see tekib täpselt alla päikest ja selle järgi juba teate, millisest suunast seda oodata. Vikerkaart soovitan pildistada võimalikult väikse tundlikkusega – see tagab väiksema pildimüra ja saate ilusamad värvid.
Milliseid abivahendeid tasub kaasa võtta?
RP: Vihmavari. Või kilekott, et see kaamerale ümber tõmmata.
HR: Statiiv. Kui viitsite statiivi kaasas tassida, võimaldab see kasutada pikemat säriaega, saate ava ja tundlikkusega rohkem „laiutada”. Väiksem ava suurendab teravusulatust, saate rohkem erineval kaugusel olevaid objekte teravaks. Madalam tundlikkus vähendab pildile jäävat müra ja saate puhtamad värvid. Kui on tuulevaikus ja pildistate liikumatut objekti, siis statiivilt pildistades on säriaeg lausa piiramatu – vajadusel võite kasutada lausa mitmesekundilist või isegi mitmeminutilist säriaega. Pildistage sedasi voolavat veenire, koske või lainetavat merd. Vaadake, mis juhtub.
Lisavalgus. Näiteks kui tahta vihmamärga lilleõit pildistada, siis kaasasolevast võimsamat sorti taskulambist võib abi olla, kui valgusvihk lähedalt lilleõiele suunata.
Milliseid abivahendeid ei tasu kaasa võtta?
RP: Kõike, mis ei kannata vett.
HR: Peegeldiga pole sombuse ilmaga midagi peale hakata, sest pole, mida peegeldada.
Mida kindlasti ei peaks vihmase ilmaga pildistamisel tegema? Mis ei too kindlasti head tulemust?
RP: Kunstiliselt sellist asja ei ole. Võib kõike proovida oskuste piires ja üle selle. Tehniliselt ei soovita vihmas peegelkaameral objektiive vahetada.
HR: Pika säriga käest pildistamine. Laias laastus võib öelda, et kui pilt nõuab pikemat säriaega kui 1/100 sekundit, siis käest pildistades midagi head oodata ei ole. Eriti annab see tunda, kui kaugelolevaid objekte sisse suumida. See on koht, kus pildistabilisaator eriti asja ette võib minna. Kui käsi väga kindel ei ole, siis on soovitatav toetuda pildistades millelegi kindlale, näiteks puutüvele.
Näidispildid sarjast „Ära nii tee!”
Hannes Rohtma näitab kolme fotot ja kirjeldab, mida oleks saanud teha teisiti. Kõik kolm pilti on pildistatud sombuse ilmaga ja igal pildil on üritatud vähest valgust kompenseerida ühe parameetriga liialdades. Igal pildil on see parameeter erinev ja seetõttu on ka tulemus erinev.
Rähnipilt on tüüpiline pilt, mille ebaõnnestumise põhjus on vähene valgus ja käest pildistamine. Selle pildi säriaeg on 1/25 sekundit ja sel puhul ei aita isegi kindel käsi – pilt ei jää terav.
Tihastepildil on vähest valgust kompenseeritud liiga kõrge tundlikkusega – antud hetkel on tundlikkuse ehk ISO arv 4000. Selle tulemusel on pilt teraline ja värvid ei ole puhtad.
Tulbipildil on vähest valgust kompenseeritud suure avaga, mis on sel pildil f 2,8. Selle abil on saadud säriaeg käest pildistamiseks piisavalt lühikeseks ja tundlikkus ka piisavalt madalaks, et ei tekiks teralisust ja saaks ilusad värvid. Küll aga on seetõttu teravusulatus jäänud nii väike, et fookuses on ainult tulp ja need rohukõrred, mis asetsevad tulbiga samal kaugusel. Nähtavale on jäänud ka vihmapiisad, mis on aparaadist samal kaugusel kui tulp. See aga ei pruugi üldse paha olla – võimalik, et pildistaja eesmärk oligi ainult tulbile tähelepanu juhtida. Selline olukord nõuab täpset fokuseerimist. Seda võib teha kas manuaalselt või siis autofookust kasutades. Viimasel juhul tuleb jälgida, et autofookus oleks seadistatud jälgima ühte kindlat punkti – muidu nii täpset fokuseeringut ei saa.
