Olen juba viis aastat üksinda oma tütart kasvatanud ja alates sellest sügisest oleme oma suguvõsast vaid meie kahekesi pealinnas elamas — varem elas ka mu ema meie lähedal, kuid nüüd kolis ta oma õe juurde Tartusse. Emast oli mulle pööraselt abi, sest kui ma sain eelmisel aastal uue töö, mis eeldas minult juba enne kukke ja koitu kodust lahkumist, viis ta tütrekese lasteaeda. Neil päevil, mil tal polnud võimalik seda teha, jäi laps omaette — ärge vaadake viltu, ta on alati väga iseseisev laps olnud ja ma helistasin talle iga tunni aja tagant. Nüüd läheb aga tüdruk kooli ja peab iga päev kohal olema. Kodule kõige lähedasem kool asub aga umbes kilomeetri kaugusel ja teepeal on mitu ülekäiku ja tuleb minna ka läbi suurte majadega rajooni, kuhu ma ei julgeks hämaras isegi jalga tõsta.
