Kuidas saab kooli laps, kelle ema tööpäev algab kell kuus hommikul?

 (79)
Kuidas saab kooli laps, kelle ema tööpäev algab kell kuus hommikul?
Foto: EPL

Olen juba viis aastat üksinda oma tütart kasvatanud ja alates sellest sügisest oleme oma suguvõsast vaid meie kahekesi pealinnas elamas — varem elas ka mu ema meie lähedal, kuid nüüd kolis ta oma õe juurde Tartusse. Emast oli mulle pööraselt abi, sest kui ma sain eelmisel aastal uue töö, mis eeldas minult juba enne kukke ja koitu kodust lahkumist, viis ta tütrekese lasteaeda. Neil päevil, mil tal polnud võimalik seda teha, jäi laps omaette — ärge vaadake viltu, ta on alati väga iseseisev laps olnud ja ma helistasin talle iga tunni aja tagant. Nüüd läheb aga tüdruk kooli ja peab iga päev kohal olema. Kodule kõige lähedasem kool asub aga umbes kilomeetri kaugusel ja teepeal on mitu ülekäiku ja tuleb minna ka läbi suurte majadega rajooni, kuhu ma ei julgeks hämaras isegi jalga tõsta.

Nüüd ma olengi dilemma ees, kuidas laps kooli peaks saama. Ma ei saa teda ju sinna enne kella kuut hommikul viia ja siis lasta lapsel oodata, kuni kooliuksed avatakse. Tõenäoliselt õpiks ta enne lugema kui kõik teised lapsed ta klassis, aga see oleks tema suhtes nii ebaõiglane. Ma tean ka omast kogemusest kui nõme on olla koolis kohal ammu enne seda, kui kõik teised alles saabuma hakkavad. Ma tean, et ainus loogiline variant oleks lapsele koolitee selgeks õpetada ja teda usaldada, kuid mida peaks tundma minu süda, kui mu pisike seitsmeaastane peab hommikul üksinda ärkama, sööma võileba, mille ema on talle kaks tundi varem valmis teinud, võtma enda väikesele hingele vastutuse, et kõik uksed saaksid õigesti lukku ja asuma siis üksinda teele. Maailmas on nii palju halbu inimesi ja ma lihtsalt ei tea, mida ma siis tunneksin. Ma loodan, et tema klassi sattub mõni laps, kes elab meie lähedal, et ma saaksin vähemalt pimedatel talvehommikutel mõne lapsevanema abi paluda, et laps ei peaks vähemalt kooli üksinda kõndima, aga kuidas alguses hakkama saada? Ma mõtleksin ainult kõige hullemaid mõtteid ja muretseksin igal sekundil. 

Ma usaldan oma last ja tean, et ta on tubli ja vastutustundlik, kuid ma ei usalda teisi inimesi — ma ei usalda võõraid. Kuidas on sellises olukorras toime tulnud teised lapsevanemad? Ehk on kellelgi häid ideid või nõuandeid?