Iga kunstiliik vajab loojate esiletõusuks erinevat keskkonda. Kui osa ammutab inspiratsiooni rõhumise ja piirangute vastu võitlemisest, siis teiste loomingulisus avaneb vaid vabaduse tingimustes.

Kirjandusteadlased ja -kriitikud on üldiselt seisukohal, et kirjanduselu oli värvikam siis, kui valitses vastupanuõhkkond ja leidus vaenlane, kelle vastu oma emotsioonid suunata – see inspireeris loomingulisi protsesse. Nüüd ei ole konkreetset vastast, kelle vastu võidelda ja me kõik elame kooskõlas ühiste väärtustega, mida keegi ei vaidlusta.

Kirjandust võib defineerida kui kunstiliiki, mis kaitseb inimeste vabadust. Seetõttu arvavad kirjanduskriitikud, et nüüd, olles täiesti vabad, oleme kaotanud suure osa kirjanduse kunstiväärtusest. Kuid samas on tekkinud tarbimiskultuur, mis soovib muuta inimressursid rahamasinaks ja sellele vastukaaluks tõuseb esile ka kommertsialismivastane võitlus. Sellises keskkonnas muutuvad aktiivsemaks vasakpoolsed või sotsialistlikud autorid, kes ei karda astuda vastu tarbimiskultuurile.

Muutuv maailm, globaliseerumine ja elanike migratsioon mõjutavad samuti kirjandust. Sellesse tekib aina rohkem publitsistikat, reisikirju. Inimesed reisivad, vaatavad ringi, kolivad teistesse riikidesse ja sellistest kogemustest sünnib loominguline inspiratsioon.

See suund mõjutab samas negatiivselt rahvuslikku identiteeti. Kodumaa külades ja linnades ei näe loojad midagi uut, sealt ei saada impulssi loomiseks. Samuti võib märgata, et ka uue kodumaa kogemustel või reisidel põhineva kirjanduse hiilgeaeg hakkab läbi saama.

Ka tarbijalik ja kiirenev elutempo puudutab kahtlemata kirjanikke ning poeete, kuna tänapäeva looming on ajutine ja väga kiiresti ununev. Aina vähem jõuab meieni legendaarseteks muutuvaid kirjandusteoseid.

Mida annab vabadus loomingule?

Kunstis võib iga periood olla loomiseks kas omamoodi soodne või ebasoodne. Teatud konservatiivsete traditsioonide perioodil modernseid kunstnikke riiklikult ei toetatud, kuid nad võisid siiski leida oma niši ja ennast realiseerida. Näiteks kui nõukogude ajal olid sinu maalid liiga radikaalsed või peasuunaga vastuolus, võis luua vitraaže või pöörduda skulptuuri poole.

Kuid ükskõik, milline ümbritsev tegelikkus ka on, loominguline inimene leiab alati oma koha. Seetõttu on kunstiajaloos igal perioodil suurepäraseid kunstnikke ja uusi suundi.

Kas kunstis avab vabadus laiemad võimalused loomiseks või pigem kitsendab neid piirangute puudumise tõttu? Sellele on raske üheselt vastata. Tõenäoliselt sõltub see konkreetsest isiksusest. Ühtedele annab vabadus veelgi laiemad tiivad, teised võivad vabaduses kaduma minna ja mitte leida inspiratsiooni loominguks.

Kuid kunstnikel pole kunagi olnud lihtne luua. Et ellu jääda, on ikka vaja olnud valida riiklike tellimuste ja isikliku loomingulise vabaduse vahel. Kuid enamik kunstnikke nõustub, et kunstniku jaoks kõige ohtlikum asi on soov kõigile meeldida. Kui kunstnik kohandub tavalise inimese maitsega, on tal loojana raske edasi areneda. Teisalt võib väga andekas kunstnik ka tellimustöödes jääda ainulaadseks ja ennast realiseerida.

Muusika vajab vaba aega

Rääkides muusikast, puhkeb see kunstiliik õitsele nimelt vabaduse ajastul, seetõttu saavad heliloojad ennast praegu täies ulatuses realiseerida.

Nüüd saab luua, mida tahad ja kuidas tahad. Varem piirasid heliloojaid erinevad klišeed. Nad pidid looma kas väga ranget kirikumuusikat või ilmalikku muusikat ning alati järgima kindlaid reeglieid.

Praegu on rangemad reeglid säilinud vaid kirikumuusika loomises ja ainult siis, kui soovitakse, et loodud muusika kõlaks rituaalsete tseremooniate ajal. Muidu on heliloojatel täielik loominguvabadus.

Lisaks võimaldab tehnoloogia areng muusikat luua ka kompositsiooni- või muude muusikateooria alaste teadmisteta inimestel. Digitaalsed tehnoloogiad aitavad kõigil komponeerida, seetõttu saab heliloojaks hakata peaaegu igaüks. Kõige tähtsam on leida oma kuulaja.

Jaga
Kommentaarid