Kuna osta midagi ei õnnestunud ja üürihinnad on vähemasti Tallinnas üüratud, siis lõpetasin pisikeses pugerikus. Mina olen sellega ja selle veidrustega juba harjunud, lapsed aga meenutavad siiani eelmist kodu ja tahaksid sinna tagasi kolida. Seal oli ju ometi soe ja mugav ja mullivann ja ilus ja puhas. Mõneti on neil õigus — pesemisvõimalused on meil hetkel tõesti kasinad, neljast korterist üheks ehitatud ja seejärel kaheks tehtud ahiküttega (nüüdseks) kahetoaline on täis mitmesugustest ümberehitustest tekkinud soppe, mis tolmu ja sodi ligi tõmbavad. Ruumi on vähem, rahakulu samas suurem, sest on vaja kõpitseda. Kõpitsemine on aga ainus, mida ma teha saan, sest kapitaalremondil pole üürikorteris mõtet. Seega olengi pidevalt kinnisvaraturul silma peal hoidnud, et ehk õnnestub siiski midagi soetada.

Tuleb öelda, et ka müügile kuuluvas turuosas on lood sandid. Paljud kuulutused tunduvad ahvatlevad, ent tegelikkus on teine. “Heas piirkonnas” tähendab Kopli liinide kõrvalmaja, “kesklinna lähedus” Lasnamäe esimest otsa, mil pole iseenesest midagi viga, aga kui kõik koolid, lasteaiad ja töökohad on linna teises otsas, siis pole see mõttekas. “Avar” on saanud sünonüümiks katusekorterile, “privaatne” aga soklikorrusele. Üldpind 70 ruutmeetrit võib vabalt tähendada ühetoalist 30-ruutmeetrist korterit pluss “mõttelist osa trepikojast”.

Olingi juba ostuplaanid kaugesse tulevikku edasi lükanud, kui oma tavapärast kinnisvararingi tehes sattusin peale korterile, mis oli tõeline pärl. Igas mõttes nii õige ja täpselt selline koht, kus ma end elamas näeks. Lootsin väga, et vaatama minnes on pilt teine, aga ei — korter sobiks suurepäraselt, kui ainult seda metsa… või siis rahapuudust ees ei oleks. Käisin uuesti laenunõustamisel ja seletasin loo ära, et lapsi on küll de jure kaks, aga pool ajast on nad isaga ja minu kulutused sellevõrra väiksemad. Paberitesse läks ikkagi kirja kaks ülalpeetavat, rahakulu seega selline ja nokk kinni — saba lahti, kakssada eurot kuus jääb endiselt puudu, et vajaminevas summas laenu saada.

Laenuga ostetud korter pole kunagi mu eluideaal olnud, seega ma väga südamesse ei võta. Ka elukaaslane arvas, et kui see laenusumma ripuks nii ehk naa viimase maksevõime piiri peal, siis prooviks pigem üürikorteris veidi aega vastu pidada ja sissetulekuid legaalselt suurendada. Pisike okas siiski jääb ja ma olen enam kui kindel, et kui mu ekskaasa oleks läinud samade sissetulekutega samas summas laenu küsima, siis oleks lapsed automaatselt minu ristiks arvestatud ja probleemi poleks tekkinud.

Natasha Bluu elab moodsas kärgperes, kus laste arv varieerub pidevalt ühest kolmeni. Ta tahaks tegeleda kirjanduse, teatri ja kaunite kunstidega, kuid võhm kulub siiski laste ja kahe töökoha vahel žongleerimisele ning magamisekski jääb aega väheks. Mõned mõtted pereelust ja elust üldse saavad siiski kirja pandud.