Lapsevanema suurim hirm: suvepeod
Minu poeg on 22-aastane ja ma pean ausalt ütlema, et temast on hoolimata krutsiktest, mis ta keskkooli ajal teinud on, kasvanud hästi viisakas ja tasakaalukas noormees. Ma ei ole kunagi pidanud tundma muret, et ta kusagil kaklusse satuks või, et ta satub pahandustesse, sellepärast tuli mulle külma dušina kui poeg pärast üht suvist rannafestivali mulle helistas, et öelda, et on sattunud haiglasse.
Ma olin ausalt öeldes närvivapustuse ääre peal ja puhkesin nutma. Abikaasa rahustas mind, et ei ole nii hullu midagi,et poiss viidi vaid tavapärasesse kontrolli ja et poistel ikka tuleb nagistamisi ette. Muidugi saan ma aru, et nad tahtsid mind rahustada, aga kui ma lõpuks oma poega nägin, tahtis mu emasüda valust lõhkeda.
Ta nägu oli täiesti moondunud, sinine ja paistes, huul katki, kulmu peal sügav haav, vasak silm kinni paistetanud, parema silm oli verd täis valgunud. Kõndis ta samuti vaevaliselt, sest peksmise tagajärjel olid tal ka ribid murtud. Ma ei suutnud aru saada, kes ometigi midagi sellist teeks ja miks? Saades teada põhjuse olin ma enam kui šokeeritud inimeste julmusest. Mu poeg oli alkoholi tarvitanud ning purjus peaga läks ta telklaagris oma telgi asemel võõra telgi juures asuvatele toolidele istuma ning pani seal muusika valjemini käima. Selle peale vihastas seltskond, kellele toolid ja kõlar kuulusid ning neljakesi lihtsalt hakkasid mu poega peksma.
Jah, ma saan aru, et ma võin kõlada nagu ema, kes oma pojast kukupaid tahab teha, aga ma tõepoolest tunnen oma last. Ta on äärmiselt rahulik, ei nori kunagi tüli ega ütle kellelegi halvasti, kõik probleemid saab ta lahendatud sõnadega. Ja nüüd selline asi. Ma saan aru, kui ta tõesti oleks midagi teinud või kellelegi valesti öelnud, aga lihtsalt purjuspäi valele toolile istumise eest peksa saada? See ei mahu minu pähe. Mis inimesed on sellised, kes ei oska probleeme sõnadega lahendada?
Sellest peost on nüüd mõnda aega juba möödas, kuid minu suurim hirm on tollest peost alates uued suvepeod. Ma kardan ja närveerin iga kord kui ma tean, et mu poeg kusagil peol on. Ma ei saa oma täiskasvanud poega keelata, ma ei saa talle öelda, et ära rohkem kunagi peole mina ja palun ära tarvita ka alkoholi, kuid issand, kuidas ma lapsevanemana tahaks, et ta enam kunagi ühelegi peole ei läheks. Ma tean, et see kõlab nagu oleksin ma mingi kanaema, aga kui te olete näinud oma lapse läbipekstud nägu, siis te mõtleksite samamoodi.
